esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Something Borrowed, Something New

Sattusin eile TLC pealt vaatama saadet Something Borrowed, Something New* ja vaatasin jutti kaks osa ära. Ja otsisin siis oma pulmakleidi välja ja panin selga. :)
Oli nii võrratu jälle oma imeilusas kleidis olla... Kõik pulmapäeva emotsioonid tulid meelde ja naeratus ei tahtnud huulilt lahkuda, kui peeglisse vaatasin. Minu pulmakleit on maailma kõige erilisem ja tähtsam kleit minu jaoks. Ja see uuesti selga panna, kasvõi viieks minutiks, oli sõnulseletamatult mõnus. Ma olen õnnelik et ma ei läinud säästmise teed ega rentinud omale pulmakleiti. Ja mul on hea meel, et peale Anna-Bella salongist ühe kleidi leidmist otsustasime sõbrannaga ka teistes poodides käia, sest Pärlist leidsin selle päris õige kleidi. Selle kõige ilusama ja minulikuma.
Ma ei tea, kas minu piigad tahavad kunagi minu kleiti oma pulmakleidiks. Ma ei ole kindel, kas ma oleksin nõus sellega, et minu kleit nii kardinaalselt ümber tehakse nagu seal saates. Samas... oma ema pulmakleiti oleksin natuke muudetult küll tahtnud enda kleidiks saada, tal oli imeilus helesinisest pitsist kleit. Kahjuks pole seda enam alles. Nii et mine tea, ehk isegi oleksin nõus enda kleidi lammutamisega, kui emb-kumb mu piigadest seda endale sooviks.

Aga kleit ise on selline:


* Saate mõte on selles, et üks disainer teeb ümber vanaema/ema/vms vana pulmakleidi, et see sobiks värskele pruudile ja teine disainer otsib pruudile täiesti uue kleidi ning pruut peab nende kahe kleidi vahel valima, kummast saab tema pulmakleit. 

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Neli aastat.


Neli aastat tagasi sündis üks imearmas pisipiiga. Parajalt paks, parajalt pikk ja ülemõistuse kallis. See oli justkui alles äsja, kui ta mulle rinnale pandi... Kuidas sai tordile juba number neli kirja?

Täiesti ebareaalne on mõelda, et ma olen juba 4 aastat ema olnud. Ja kui ma sellele mõtlema hakkan, siis tundub täiesti ebareaalne, et ma olen alles 4 aastat ema. Elu ilma lasteta on hajunud hägusaks mälestuseks, illusiooniks, mis polegi justkui reaalselt olemas olnud. Enne lapse saamist polnud mul õrna aimugi, et minu sees on SEE olemas. See võime, see tunne, see... see, mis teeb naisest ema. Ma ei osanud aimatagi, kuidas emaks saamine jätab mind justkui samaks inimeseks, aga tegelikult muudab absoluutselt kõike minus. Seda ei ole võimalik sõnades väljendada, kuidas mu elu on nelja aastaga muutunud.

Ma pole küll mitte kunagi olnud nii meeletult väsinud ja magamata nagu viimased neli aastat, aga ma pole ka kunagi nii suurt ja kõikehõlmavat armastust tundnud nagu viimased neli aastat. Mulle ausalt meeldib ema olla. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma meie kalli nelja-aastase preilita. Ja muidugi ka ilma peagi kaheseks saava väiksema õeta. Minu kullast kallim perekond. :)


neljapäev, 16. jaanuar 2014

Päeva huumor!

Nõrganärvilistel ei soovita lugeda, jutt läheb väga graafiliseks kätte ära. Kes aga oskab hinnata tsiba mustemat ja sarkastilisemat huumorit, siis see siin on teile. Mina igatahes naersin nii kõvasti, et pisarad voolasid lausa mööda põski. Tõsiselt hea kraam.

They Ordered 5 Pounds Of Gummy Bears

esmaspäev, 6. jaanuar 2014

¤@$&£"!

Vaatasin just Elroni pressikonverentsi Postimehe vahendusel ja tahaks kõva häälega ropendada. Nii süüdimatu ja ülbe jutt, et vastik lausa kuulata. Põhimõtteliselt sõnum selline, et tipptundidel ongi rongid triiki täis ja see Elronit üldse ei kõiguta, sest tipptunnil on kõik lubatud. Aga et paneks ehk pikemad rongid (kaks rongi ühendatult nt) sõitma - ei, see pole majanduslikult mõtekas. Tipptund ju ja siis polegi reisijatel õigust kobiseda. Nagu ilma piletita sõitvad reisijad oleks majanduslikult mõtekad?
Ja nii on ju hea teha rongide täitvuse statistikat piletimüügi järgi - paberil on reisijaid kenasti hõredalt. Polegi vaja rohkem ruumi. Suva, et pooled reisijatest piletit osta ei saanudki. Paberil on kõik korras.

Mina kahjuks olen veel pikalt Elroni klient, kuna kahe väikse lapsega reisides ei ole peale auto ja rongi muid variante. Buss ei tule veel niipea kõne allagi. Isegi siit kodust Tallinnasse 25-minutine bussisõit on täielik piin, 2+ tundi ei ole lihtsalt teostatav. Aga kui olen viimase poolaasta jooksul paar korda suurema piigaga kahekesi Tartus käinud, siis oleme bussiga sõitnud. Sõiduajad on lihtsalt paremad. Ja tundub, et nüüd on buss lisaks ka mugavam...


Ootan juba hirmuga reedet, mil on plaan lastega Tartusse minna. Tundub, et tuleb üks piinarikas sõit, sest on reaalne oht, et me ei pääse istuma. Elroni juhatuse esimees Andrus Ossip arvab ju täiesti ametlikult, et Tallinn-Tartu rongis ei peagi istuda saama. Mis see siis nii väga ära ei ole neljaaastase ja kaheaastase lapsega 2 tundi püsti seista, eksole?


Arvake ära, milline erakond ei saa minult järgmistel valimistel häält?