esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Neli aastat.


Neli aastat tagasi sündis üks imearmas pisipiiga. Parajalt paks, parajalt pikk ja ülemõistuse kallis. See oli justkui alles äsja, kui ta mulle rinnale pandi... Kuidas sai tordile juba number neli kirja?

Täiesti ebareaalne on mõelda, et ma olen juba 4 aastat ema olnud. Ja kui ma sellele mõtlema hakkan, siis tundub täiesti ebareaalne, et ma olen alles 4 aastat ema. Elu ilma lasteta on hajunud hägusaks mälestuseks, illusiooniks, mis polegi justkui reaalselt olemas olnud. Enne lapse saamist polnud mul õrna aimugi, et minu sees on SEE olemas. See võime, see tunne, see... see, mis teeb naisest ema. Ma ei osanud aimatagi, kuidas emaks saamine jätab mind justkui samaks inimeseks, aga tegelikult muudab absoluutselt kõike minus. Seda ei ole võimalik sõnades väljendada, kuidas mu elu on nelja aastaga muutunud.

Ma pole küll mitte kunagi olnud nii meeletult väsinud ja magamata nagu viimased neli aastat, aga ma pole ka kunagi nii suurt ja kõikehõlmavat armastust tundnud nagu viimased neli aastat. Mulle ausalt meeldib ema olla. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma meie kalli nelja-aastase preilita. Ja muidugi ka ilma peagi kaheseks saava väiksema õeta. Minu kullast kallim perekond. :)


Kommentaare ei ole: