esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Something Borrowed, Something New

Sattusin eile TLC pealt vaatama saadet Something Borrowed, Something New* ja vaatasin jutti kaks osa ära. Ja otsisin siis oma pulmakleidi välja ja panin selga. :)
Oli nii võrratu jälle oma imeilusas kleidis olla... Kõik pulmapäeva emotsioonid tulid meelde ja naeratus ei tahtnud huulilt lahkuda, kui peeglisse vaatasin. Minu pulmakleit on maailma kõige erilisem ja tähtsam kleit minu jaoks. Ja see uuesti selga panna, kasvõi viieks minutiks, oli sõnulseletamatult mõnus. Ma olen õnnelik et ma ei läinud säästmise teed ega rentinud omale pulmakleiti. Ja mul on hea meel, et peale Anna-Bella salongist ühe kleidi leidmist otsustasime sõbrannaga ka teistes poodides käia, sest Pärlist leidsin selle päris õige kleidi. Selle kõige ilusama ja minulikuma.
Ma ei tea, kas minu piigad tahavad kunagi minu kleiti oma pulmakleidiks. Ma ei ole kindel, kas ma oleksin nõus sellega, et minu kleit nii kardinaalselt ümber tehakse nagu seal saates. Samas... oma ema pulmakleiti oleksin natuke muudetult küll tahtnud enda kleidiks saada, tal oli imeilus helesinisest pitsist kleit. Kahjuks pole seda enam alles. Nii et mine tea, ehk isegi oleksin nõus enda kleidi lammutamisega, kui emb-kumb mu piigadest seda endale sooviks.

Aga kleit ise on selline:


* Saate mõte on selles, et üks disainer teeb ümber vanaema/ema/vms vana pulmakleidi, et see sobiks värskele pruudile ja teine disainer otsib pruudile täiesti uue kleidi ning pruut peab nende kahe kleidi vahel valima, kummast saab tema pulmakleit. 

Kommentaare ei ole: