neljapäev, 12. juuni 2014

Truudusest

Käisin nädalavahetusel Tartus ja kuidagi juhtus nii, et ühel päeval oli kaks eraldiseisvat jutuajamist suhete, meeste ja truuduse teemal. Õigemini truudusetuse teemal. Ma nüüd siinkohal panen oma roosad prillid ette ja ütlen ausalt, et ma olen veendunud, et truudus ei ole juhuse puudus vaid see on teadlik valik. Inimene valib, kellega ta soovib oma elu koos veeta ja ta ka valib, kuidas ta seda suhet austab ja hindab. Ja kui inimene otsustab oma partnerit petta, siis see on tema valik ja otsus. Petja ainuisikuliselt vastutab selle otsuse eest. Partner või armuke ei ole vastutavad kui täiskasvanud inimene otsustab petta. Ta võib ju enda süütunnet leevendada ja oma partnerit süüdistada, et kui see poleks nii või naa teinud või kui see oleks seda või teist teistmoodi teinud, siis poleks ta üldse petma hakanudki, aga see on loll jutt. Kui suhtes on midagi halvasti, siis normaalsed inimesed püüavad neid probleeme lahendada. Ja kui neid ei õnnestu lahendada, siis minnakse lahku või lepitakse, et suhe pole enam nii ilus ja ideaalne ning ollakse edasi selles suhtes ja ainult selles suhtes. Aga ei minda teist naist/meest jahtima, ennast õigustades, et aga vot mu partner on süüdi. Täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude eest.

Teine väide, mis nädalavahetusel õhku visati, on see, et meestel on justkui häbi keelduda, kui mõni naine neile ettepaneku teeb. Et isegi kui nad oma püsipartnerit armastavad ja austavad, siis mehelik au sunnib neid teise naise ettepaneku vastu võtma.
Tundub, et naistel selline "au" puudub, sest mina pole küll kunagi end kehvasti tundnud, kui korvi olen andnud. See meheliku au väide läheb minu silmis lollide põhjenduste lahtrisse, et enda süütunnet leevendada ja petmist justkui väiksema reetmisena näidata. Inimene ise otsustab ja kui tema jaoks on tema "au" truudusest tähtsam, siis reaalsus on see, et tegelikult ta ei armasta ega austa oma partnerit. Kui armastad, siis oled truu. Nii must-valge ongi.

Mind on minevikus petetud ja ei olnud meeldiv seda peale suhte lõppu avastada. Õnneks oli tegemist lühikese suhtega ja armastuseni tunded ei jõudnud, aga haiget tegi see avastus sellegipoolest. Ja tänu sellele juhtumile on minu jaoks truudus suhte üks alustaladest, ilma milleta ma suhet ette ei kujuta. Ma muidugi ei tea, kuidas ma reageeriksin ja käituksin, kui mu kallis Abikaasa mind petaks, aga oma roosade prillide taga usun ma kindlalt, et mul ei tule sellises olukorras kunagi olla. Ma tõesti usungi, et mu kallis Abikaasa on mulle nüüd ja tulevikus truu. (Aga kui peaks siiski selline asi toimuma, siis... all hell breaks loose. Pilpad hakkavad lendama!)


Omaette teema on veel see, et kui inimene oma partnerit petab, kas ta peaks selle üles tunnistama. Ma usun, et kui tegemist oli ühekordse juhtumiga, mis kunagi enam kordamisele ei tule ja mis ka kuskilt ringiga partneri kõrvu ei jõua, siis ei ole vaja üles tunnistada. See ei tee suhtele midagi head, ainult leevendab petja süütunnet. Kas selleks, et endal oleks parem tunne, on ikka õige teine inimene õnnetuks teha...? Lõhutud usaldust on raske parandada ja kui on soov suhtes edasi olla, siis tasuks sellise ühekordse apsaka puhul suu kinni hoida ja edasi elada. Veelgi parem variant on muidugi üleüldse truudust mitte murda ja selline moraalne dilemma jääbki olemata, eksole.
Aga kui petmine on korduv või veel hullem - tekib kõrvalsuhe, siis on reaalne oht, et see jõuab varem või hiljem ringiga koju tagasi. Eesti on lihtsalt nii väike, et sellised asjad ei jää kauaks saladuseks. Kui ikka oma partnerist ei piisa, siis... ma ei teagi, mis siis oleks kõige õigem teguviis. Kui on vajadus korduvalt mujalt seksi (ja seltsi) otsida, siis tuleks iseendale otsa vaadata ja mõelda, kas sa üldse tahad selles suhtes olla. Kui tahad, siis tuleb petmine lõpetada ja palvetada, et see kunagi su partneri kõrvu ei jõua (või üles tunnistada ja palvetada, et andeks antakse...) Kui ei taha suhtes edasi olla või pole valmis petmist lõpetama, siis tuleks see suhe ilusti ära lõpetada. Ei ole mõtet olla suhtes, milles nii palju puudu jääb, et tuleb mujalt juurde otsida. See ei ole armastus vaid mugavus ja laiskus. Ja teise inimese julm ärakasutamine.
Laenan siinkohal Daki blogist leitud ja Johnny Depp'i sulest pärit lauset: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”



Sellisest mehest ei saa ma muidugi üldse aru, kes oma naise kõrvale võtab teise, selle siis mingi hetk üles tunnistab (süüdistades, et tema naine on süüdi, et ta kõrvalt võttis) ja seejärel on üllatunud, kui naine oma asjad kokku pakib ja koos lapsega minema kolib. Mida kuradit ta siis arvas, et juhtuma hakkab? Naine vabandab alandlikult, et on kehv naine olnud ja toob mehele hommikusöögi voodisse? Idioot.


Kommentaare ei ole: