teisipäev, 30. september 2014

Läbi.

Täna on viimane päev vabadust, homsest algab taas tööinimese elu. Ja teate, mida ma viimased poolteist nädalat teinud olen? Ei ole sõbrannadega kohvitanud, pikki jalutuskäike nautinud või poodides kolanud. Olen hoopis oma haigete lastega toas istunud. Eelmine nädal ühega, reedest alates teisega. Toast välja olen saanud täpselt 4 korda - üks kord kohalikku poodi (max 15min), teine kord kollaseid ja punaseid sügisesi lehti korjama (20min), korra Selverisse (40min) ja pühapäeval Paavlisse ja seejärel marsaga koju (koos sõiduga ~4,5h.) Ütleme nii, et vaikselt lähen hulluks juba. Ilmad on fantastilised ja mina istun nelja seina vahel.

Ja homme lähen tööle niimoodi, et kallis Abikaasa jääb haige lapsega kodust tööd tegema. Muidugi kõigepealt viib ta mind ja teise lapse linna, seejärel sõidab koju tagasi. Ühistranspordiga lihtsalt ei ole võimalik siit niimoodi linna sõita, et jõuaksin lapse lasteaeda viidud ja ise kella kaheksaks tööle mindud. (Olgu, on võimalik, kui veerand seitse siit bussile istuda.)
Üldiselt meil hakkabki nii olema, et nii palju kui võimalik on haige lapsega kodus mu kallis Abikaasa, sest tema saab kodust tööd teha. Minul seda võimalust paraku ei ole. Nii et lapsed saavad nüüd ohtralt issiga kvaliteetaega veeta.


Aga jah, homme tööle. Esialgu on see ilmselt puhkuse eest. :D Kahe nädala pärast olen kardetavasti tagasi kodus, sest mind lihtsalt lastekse lahti. Aju on täielikult kärbunud nende koduste aastatega ja tõesti tunnen, et arvutialal olen ma loll nagu lauajalg. Ja ma peaksin veel teisi aidata suutma...? Väga kahtlane.

teisipäev, 23. september 2014

Aluspesu õue kuivama?

Laupäeval oli imeilus ilm ja tundub, et pooled meie majaelanikest pesid pesu selle puhul. Nii ka mina. Ja kui ma riputasin pesu õues nöörile kuivama, siis jäin mõtlikult naabrite pesu vaatama... Ühel pool mind rippusid pensionärist naabrinaise langevarje meenutavad rinnahoidjad ja "keskea rõõmud", teisel pool kolme erineva naabrinaise pits-stringikesed ja naabrimeeste bokserid. Mitte et ma mingi pervert oleksin ja käiksin võõrast aluspesu piilumas, aga see lihtsalt jäi silma. Mina ei vii aluspesu õue kuivama, see on siiski privaatne kraam ja ma ei riputa seda tervele külarahvale vaatamiseks välja. Õue ma ju ei lähe aluspesuväel jalutama.. Aga minu naabrid riputavad lahkelt oma värvilised rinnahoidjad ja püksikud välja nöörile kuivama, nii et iga suvaline mööduja saab neid näha.

Ja ma hakkasin mõtlema, et kas ma olen erand või reegel...? Enamustes kohtades pole enam olemaski selliseid suuri pesunööre, kus inimesed saaksid värske õhu käes oma riideid kuivatada. Aga kellel veel on (või tahab niisama teoreetiliselt arvamust avaldada) - kas teie pane(ksi)te oma aluspesu õue kõigile nähtavalt kuivama või mitte?
   

esmaspäev, 22. september 2014

Lõpp

Surm on kummaline asi. Kui tuli telefonikõne kurva uudisega, siis esialgu polnudki nagu kurb olla. Oli hoopis kergendus, et kallis inimene sai lõpuks vaevast ja valust vabaks. Mitu päeva rääkisin sellest ja ikka ei olnud nagu eriti kurb. Ja siis tuli matus. Ja teadmine, et ma ei näe seda inimest enam mitte kunagi, lajatas nagu labidaga pikki pead. Mitte kunagi ei saa ma talle enam külla minna, temaga rääkida, teda kallistada. Suur tühi auk on seal, kus kunagi oli minu kallis vanatädi. On tõesti tõsi, et matus on vajalik elusatele, et lahkunuga hüvasti jätta ja tema surmaga leppida. Enne ei pruugi lõpetatus lihtsalt kohale jõuda.


Aga lahtise kirstuga matused... Milleks ometi? Kas poleks parem meenutada elusat kui tekitada tempel mällu igaveseks kriitvalge lahkunuga?

neljapäev, 11. september 2014

Vaikus on jätkuvalt kuldne

Ma vist ei harjugi selle vaikusega ära... :) Vahepeal olid lapsed ühekaupa ja kahekaupa nohuga kodus ja täna on jälle päev, mil lapsed on lasteaias ja mina ei ole kuskil linnapeal kondamas. Nii kui hommikul ukse kalli Abikaasa ja laste tagant kinni panin, nii saabus see imeline vaikus. Justkui korter ka puhkaks sellest madinast, mis siin muidu iga päev toimub. Kõrvad puhkavad, kohe päriselt ka. :)

kolmapäev, 10. september 2014

Kööginurk: borš talveks purki!

Tegin nädalavahetusel suuuuure laari borši supipõhja talveks purki. Kuna minu vana retsept ei leidnud kalli Abikaasa silmis heakskiitu, siis veetsin tunnikese netis surfates ja uut retsepti valides. Lõpuks langes valik Toidutares oleva retsepti kasuks, kuna sinna sisse käis lisaks porgand-peet-kapsale veel tomat ja kurk. Retseptis toodud kogustest sain ma umbes 8 liitrit supipõhja. Ma ei tea, kuidas see supiks tehtuna maitseb, aga kui ma täna poolikuks jäänud purgist seda maitsesin, siis oli küll tunne, et jess, jackpot! See supipõhi on imemaitsev ka niisama külma salatina! Ei pea üldse supiks keetma, et seda nautida. Ja kuna see on nii maitsev, siis panen tulevikutarbeks selle retsepti ka siia üles.


***********************************
Endatehtud boršipõhi 
Valmista suve lõpul, sügise algul suurem kogus boršipõhja ja pane purkidesse. Supi tegemiseks lahjenda seda 1:1 veega, lisa liha või vorsti ning soovi korral ka kartuleid.

 Koostis 
3 kg valge peakapsas
1 kg porgand
1 kg peet
1 kg kurk
1 kg tomat
1 kg sibul
0.5 l õli
200 g suhkur
5 -10 sl sool
5 lehte loorber
4 sl äädikas 30%
tilli
20 tera must pipar

Valmistamine:
1. Riivi porgandid ja peedid, viiluta kapsad.
2. Tükelda tomatid (soovi korral koori eelnevalt), kurgid ja sibulad.
3. Aja suures potis õli kuumaks, pane sinna riivitud peet ja porgand ning keeda 5 minutit.
4. Lisa kapsas, pipar, sool, suhkur ja loorberilehed, keeda 20 minutit.
5. Lisa ka tomati-, kurgi- ja sibulatükid ning keeda 20 minutit.
6. Viimasena lisa äädikas ja tükeldatud till, keeda veel 2–3 minutit.
7. Vala kuum salat steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Kogustest valmib 7 liitrit.

HEA IDEE! Värske kurgi asemel võid kasutada ka marineeritud kurki. Lisa need tükeldatuna koos äädikaga kõige viimaks, keeda korraks kõik veel läbi ning tõsta boršipõhi purkidesse.


Allikas: Toidutare
***************************************

Ma arvestasin koguseid puhastatud juurikate kohta, nii et turult ostsin kõiki asju paarsada grammi rohkem. Ilmselt seetõttu tuligi mul seda suppi ligi 8 liitrit. Värske kurgi asemel kasutasin marineeritud kurki. Tomatit ei koorinud. Peeti panin sihilikult umbes 200 grammi rohkem, kuna mulle maitseb peedine borš. Üldiselt ei ole hullu, kui sada grammi rohkem-vähem neid juurikaid saab, need mõjutavad rohkem kogust kui maitset.
Äädikat panin enda koguse kohta 5spl, soola 6spl. Musta pipra panin jahvatatuna, siis on hiljem suppi mõnusam süüa. Tilli panin umbes 1spl. Suhkrut ja õli panin nagu retseptis kirjas, ei ole liiga õline ega magus.
Keetsin suppi tükk aega kauem, kui retseptis kirjas, igas etapis ilmselt 10-20 minutit rohkem. Mul on 10-liitrine pott ja mulle tundus, et asjad lihtsalt ei keenud selles õige ajaga korralikult pehmeks. Kui nüüd külmalt seda sõin, siis oli just see paras väike krõmps veel sees, ei olnud liiga pehme ega liiga kõva. Mina olen selle retseptiga väga rahul ja ilmselt teen järgmine aasta uuesti. :)

Tagasi tööle!

Käisin eile töö juures ja tegime asja ametlikuks - esimesest oktoobrist lähen tööle tagasi. Hirm on korralik nahavahel, sest ma olen ju peaaegu 5 aastat kodune olnud. Vähemalt pool ajust on selle ajaga ilmselt juba kärbunud, ilmselt rohkemgi. Vanale töökohale on vaat et raskemgi tagasi minna kui täiesti uues kohas alustada, uues kohas ei osata sinust eriti midagi oodata, aga vanas kohas juba teatakse, mida oskad-tead ja eeldatakse, et tuled samade teadmiste-oskustega ka tagasi. Reaalsus on aga see, et ma olen unustanud kindlasti väga-väga palju asju ja alguses olen ilmselt täielik käpard. Loodame muidugi parimat, aga hirm on suur.

Tegin eile juba natuke algust tagasiminekuks valmistumisel ja käisin tööriideid ostmas. Ei plaaninud tegelikult üldse kuhugi poodi minna, aga kuna kuumas bussis üle Pärnu mnt raudteeviadukti nõksudes (teeremont) hakkas vanemal piigal paha (ta on köhane ja seega ei ole lasteaias), siis tulime Vineeri peatuses juba maha. Ja seal üle tee oli kohe suur silt, et Humanas on 2-euri päev. Kuna mul on hädasti uusi teksapükse vaja, siis läksimegi sinna uudistama. Tund aega hiljem lahkusin poest kahe seeliku, ühe viisaka pluusi ja ühe kleidiga (selline, millele käib viisakas särk alla.) Teksapükse muidugi ei saanud. Seejärel vaatasin üle tee Uuskasutuskeskusesse ja sain sealt veel ühe ilusa seeliku (2,5€), aga ei mingeid pükse. Lõpuks käisin veel Mustamäe Uuskasutuskeskuses ka ja sealt sain 1€ eest peaaegu kandmata Hilfigeri teksad. Numbri võrra küll väiksed, aga no nii hea lõige ja pikkus oli, et ostsin ära. Mul nagunii hetkel kaalulangetus käsil ja küll ma neisse pükstesse sisse kahanen. Ongi hea eesmärk, mille poole püüelda. :D
Nii et tööriiete garderoob hakkab vaikselt juba ilmet võtma, nüüd peaks mingi hetk ka aju treenima hakkama, unustatud asju meelde tuletama ja uusi juurde õppima. Kolm nädalat veel ja aju peab jälle tööle hakkama ju. :)

reede, 5. september 2014

Umbehää suvikõrvitsapirukas!

Sünnipäeva ajal tegin kutsumata külalistele parmesani-suvikõrvitsapirukat ja kuna see oli lihtsalt niiiiii hea, siis tegin täna jälle. Ja no veelgi parem tuli! Ja kuna head asja tuleb jagada, siis kopeerin selle retsepti siia kah.

********************
Parmesani-suvikõrvitsapirukas 

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat (ehk üks pikk ja sale rullkõrvits)
2 küüslauguküünt oliiviõli soola ja musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
75 - 100 g riivitud parmesani

Valmistamine:
Lõika suvikõrvits köögimandoliini abil õhukesteks viiludeks. Pane kaussi, lisa hakitud küüslauk ning sorts oliiviõli, maitsesta julgelt soola-pipraga. Sega käte abil õrnalt läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda.

 Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks ja tõsta ahjuplaadile. Tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige.

 Sega toorjuust umbes poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, sisselõikest sissepoole.

 Laota suvikõrvitsaviilud juustuseguga kaetud tainaosale nii, et suvikõrvitsaviilud oleksid kenasti kohakuti.

Küpseta 200kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale veel riivitud parmesani ning küpseta veel 15 minutit.

Allikas: Nami-Nami retseptikogu

*******************
Mina panin 200gr toorjuustu, sest tundus narr 50 grammi karpi jätta. Ja suvikõrvitsa lõikusin käsitsi, mul lihtsalt pole sellist lõikurit, millega saaks õhukesi viile teha. Esimesel katsel panin ühe kihi suvikõrvitsat nagu retseptis kirjas, aga teine kord panin kahekordse kihi (ehk peaaegu terve suvikõrvitsa) ja tuli mitu korda maitsvam. Suvikõrvitsa maitset sisuliselt tunda ei jää, aga mahlasust annab kõvasti juurde. Isegi mu kallis abikaasa sõi ja kiitis, nii et peab ikka hea kraam olema, onju. :)

Pesupäev

Kuidagi juhtus nii, et meie majas ei pestud pesu peaaegu kaks nädalat jutti. Mis tähendab, et täna hommikul polnud mul suuremale preilile pikki pükse jalga panna ja ta pidi lasteaeda kleidi ja retuusidega minema. (Lasteaias õnneks ikka ühed dressipüksid veel on.) Hetkel on kaks masinatäit asju välja kuivama viidud ja kolmas huugab pesta. Kaks masinatäit ootab veel oma järge. Ilus ilm tuleb ju ära kasutada, saab pesu õue kuivama viia. Kuna kütma pole veel hakatud, siis ei taha üldse toas riideid kuivatada, sest elamine on niigi rõskevõitu.

Aga seda ma ausalt ei tea, kes selle masinatäie väikseid lasteriideid kuivama paneb... Meil suur pesumasin, 7kg mahub sisse. Lasteriided võtavad ju masinas vähe ruumi, aga nöörile riputamine võtab ilmatuma aja, sest iga väike särgike tuleb ju kahe näpiga kinni panna.

Kui ving-ving kõrvale jätta, siis kõige kirkam moment oli, kui lasteriideid sorteerides lugesin sokid üle - 60! lastesokki ootas pesemist!! Õnneks on lastel sokke selline ports, et sahtlis on puhtaid sokke veel vähemalt nädalaks. Aga ikkagi... 60 sokki korraga pesus... Juba ainuüksi nende kuivatamiseks läheb mul terve pesurest kasutusse. (Sokke-aluspesu ma õue ei vii, need kuivavad toas.)


Ja et pesupäev ikka täielik oleks, siis on mul kuri plaan ka aknad täna ära pesta. Köögis pesin juba hommikul, siis paistis päike sinna peale ja oli soojem olla. Varsti võtan tubades aknad ette. Ja kui eriti tubli olen, siis pesen põrandad ka ära. Lastevaba aega tuleb maksimaalselt ära kasutada ju. :)

teisipäev, 2. september 2014

Vaikus on üskinda kodus kuldne

Täna on esimene päev, mil mõlemad lapsed on terve päeva lasteaias ja mina olen üksinda kodus. (Eelmised pisitibina lasteaiapäevad olen ma linnas sõbrannaga jalutanud või külas olnud.) Kõige eredam mulje tänasest on see, et ma ei mäletanud enam, milline üks vaikne kodu "välja näeb." Et mitte kuskil mitte keegi ei räägi, mängi, maga ja ma saan teha täpselt seda, mida ma parajasti tahan. Eks ma olen viimase ~5a jooksul varemgi üksinda kodus olnud, aga see on olnud alati loetud tundideks ja siis ma olen pidanud lühikese aja jooksul võimalikult palju asju ära tegema. See ei ole see õige üksinda olemine. Täna on viimase ~5 aasta jooksul esimene kord, kui ma olengi täiesti üksinda terve päeva ega pea X kellaks sadat asja valmis tegema.
See on lihtsalt nii mõnus tunne siin vaikuses istuda. Ma tundsin üle väga tüki aja esimest korda, et võiks muusika mängima panna! Senimaani on kodus olnud taustaheliks kas erinevad lastelaulud, multikad või telekas, lisaks muidugi alatine laste jutuvada/kisa/kolistamine. Sellist täielikku vaikust pole väga-väga ammu olnud. Hetkel muidugi mängib youtube'st Ott Leplandi playlist (tõsiselt fantastiline laulja!) ja ahjus küpseb kohupiima-virsikukook juubelitordipulbrist. Võiks täitsa ära harjuda. :)

Täna ei kavatse ma mitte midagi kasulikku teha, naudin seda haruldast päeva. Homseks koostan juba vaikselt tegemist ootavate asjade nimekirja (ma olen nimekirja-inimene) ja millalgi peaks tsiba tööasju ka meelde tuletama/juurde õppima. Viisime täna meie vana Vesta käsiõmblusmasina ka remonti, 9ndal septembril peaks kätte saama. Kui remondimees suudab selle nüüd elule turgutada, siis on mul ports asju, mis on vaja valmis õmmelda. Näiteks ostsin eelmine nädal suure tüki roosat Hello Kitty piltidega flanellriiet, sellest plaanin endale ja lastele padjapüürid õmmelda ja kui eriti tubli olen, siis proovin nelinurksetele asjadele vahelduseks pisitibile öösärgi teha. Ja nukuvankrile on vaja jälle uus kate teha, sest eelmise minutehtud katte suutsid nad juba ära lõhkuda. Ja noh, tegemist ootavate asjade nimekiri on korralik. Lisaks siis veel asjad, mida ma ei pea, aga tahan teha - näiteks plaanin ohtralt aega kulutada selle pusle kokkupanemisele. Mitu väga huvitavat puslet ootavad juba järjekorras, nii et pean kippelt selle eest ära panema. Muidugi seda "ohtralt aega" on mul vaid kuni oktoobrini, sest siis on mul plaan tagasi tööinimeste seltskonnaga liituda. Õnneks pole ka sugugi hullu, kui ma ei saa veeranditki plaanitud asjadest valmis. Need asjad on minu enda poolt ja minu enda jaoks plaani võetud ja ma ei ole ausalt endas pettunud, kui ma neid valmis ei saa.

Aga jah... Vaikus on mõnus. Ma saan oma mõtteid mõelda ja keegi ei segagi vahele. Ma saan isegi sellise pika postituse ühes jupis valmis kirjutada! Ma olen täiesti vaimustuses avastusest, et ma siiski suudan veel keskenduda ja ühe mõtlemist vajava asjaga rohkem kui 5 minutit korraga tegeleda. Mul on aega, kohe päriselt aega oma asju teha. See on lihtsalt nii uskumatu, et sellest ei saa enne aru, kui ise samas olukorras oled. Üle tüki aja pole ma ema või abikaasa vaid mina ise. Ma igatsesin enda järele... Ma tõesti-tõesti igatsesin enda järele ja ma ei saanud sellest isegi aru, sest ma polnud olnud lihtsalt Mina juba väga-väga pikka aega. Üksinda iseendaga ja oma ajaga. Vaikuses. Mõnus.