esmaspäev, 22. september 2014

Lõpp

Surm on kummaline asi. Kui tuli telefonikõne kurva uudisega, siis esialgu polnudki nagu kurb olla. Oli hoopis kergendus, et kallis inimene sai lõpuks vaevast ja valust vabaks. Mitu päeva rääkisin sellest ja ikka ei olnud nagu eriti kurb. Ja siis tuli matus. Ja teadmine, et ma ei näe seda inimest enam mitte kunagi, lajatas nagu labidaga pikki pead. Mitte kunagi ei saa ma talle enam külla minna, temaga rääkida, teda kallistada. Suur tühi auk on seal, kus kunagi oli minu kallis vanatädi. On tõesti tõsi, et matus on vajalik elusatele, et lahkunuga hüvasti jätta ja tema surmaga leppida. Enne ei pruugi lõpetatus lihtsalt kohale jõuda.


Aga lahtise kirstuga matused... Milleks ometi? Kas poleks parem meenutada elusat kui tekitada tempel mällu igaveseks kriitvalge lahkunuga?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mulle ei meeldi matused, üle pika aja tuli sellel aastal matustele minna. Avatud kirstuga matused olid ja olime lähipere ehk siis seisime kirstu juures. Ma vist kordagi ei vaadanud kirstu ja ma ei käinud ka kättpidi hüvasti jätmas, mida enamus inimesi tegi.

Need olid esimesed matused, mis mulle nö meeldisid. Tegemist oli kiriklike matustega ja need kõned, mida kirikuisa pidas, oli täpselt sellise sisuga, mida need nö mahajääjad kuulma pidid.

Elavatele on vaja seda rituaali, et hüvasti jätta. Mulle polegi päriselt vist siiani see kohale jõudnud. Ma olin matustel nii ametis sellega, et mitte enese üle kontrolli kaotada ja lohutamatult nutma puhkeda.