teisipäev, 2. september 2014

Vaikus on üskinda kodus kuldne

Täna on esimene päev, mil mõlemad lapsed on terve päeva lasteaias ja mina olen üksinda kodus. (Eelmised pisitibina lasteaiapäevad olen ma linnas sõbrannaga jalutanud või külas olnud.) Kõige eredam mulje tänasest on see, et ma ei mäletanud enam, milline üks vaikne kodu "välja näeb." Et mitte kuskil mitte keegi ei räägi, mängi, maga ja ma saan teha täpselt seda, mida ma parajasti tahan. Eks ma olen viimase ~5a jooksul varemgi üksinda kodus olnud, aga see on olnud alati loetud tundideks ja siis ma olen pidanud lühikese aja jooksul võimalikult palju asju ära tegema. See ei ole see õige üksinda olemine. Täna on viimase ~5 aasta jooksul esimene kord, kui ma olengi täiesti üksinda terve päeva ega pea X kellaks sadat asja valmis tegema.
See on lihtsalt nii mõnus tunne siin vaikuses istuda. Ma tundsin üle väga tüki aja esimest korda, et võiks muusika mängima panna! Senimaani on kodus olnud taustaheliks kas erinevad lastelaulud, multikad või telekas, lisaks muidugi alatine laste jutuvada/kisa/kolistamine. Sellist täielikku vaikust pole väga-väga ammu olnud. Hetkel muidugi mängib youtube'st Ott Leplandi playlist (tõsiselt fantastiline laulja!) ja ahjus küpseb kohupiima-virsikukook juubelitordipulbrist. Võiks täitsa ära harjuda. :)

Täna ei kavatse ma mitte midagi kasulikku teha, naudin seda haruldast päeva. Homseks koostan juba vaikselt tegemist ootavate asjade nimekirja (ma olen nimekirja-inimene) ja millalgi peaks tsiba tööasju ka meelde tuletama/juurde õppima. Viisime täna meie vana Vesta käsiõmblusmasina ka remonti, 9ndal septembril peaks kätte saama. Kui remondimees suudab selle nüüd elule turgutada, siis on mul ports asju, mis on vaja valmis õmmelda. Näiteks ostsin eelmine nädal suure tüki roosat Hello Kitty piltidega flanellriiet, sellest plaanin endale ja lastele padjapüürid õmmelda ja kui eriti tubli olen, siis proovin nelinurksetele asjadele vahelduseks pisitibile öösärgi teha. Ja nukuvankrile on vaja jälle uus kate teha, sest eelmise minutehtud katte suutsid nad juba ära lõhkuda. Ja noh, tegemist ootavate asjade nimekiri on korralik. Lisaks siis veel asjad, mida ma ei pea, aga tahan teha - näiteks plaanin ohtralt aega kulutada selle pusle kokkupanemisele. Mitu väga huvitavat puslet ootavad juba järjekorras, nii et pean kippelt selle eest ära panema. Muidugi seda "ohtralt aega" on mul vaid kuni oktoobrini, sest siis on mul plaan tagasi tööinimeste seltskonnaga liituda. Õnneks pole ka sugugi hullu, kui ma ei saa veeranditki plaanitud asjadest valmis. Need asjad on minu enda poolt ja minu enda jaoks plaani võetud ja ma ei ole ausalt endas pettunud, kui ma neid valmis ei saa.

Aga jah... Vaikus on mõnus. Ma saan oma mõtteid mõelda ja keegi ei segagi vahele. Ma saan isegi sellise pika postituse ühes jupis valmis kirjutada! Ma olen täiesti vaimustuses avastusest, et ma siiski suudan veel keskenduda ja ühe mõtlemist vajava asjaga rohkem kui 5 minutit korraga tegeleda. Mul on aega, kohe päriselt aega oma asju teha. See on lihtsalt nii uskumatu, et sellest ei saa enne aru, kui ise samas olukorras oled. Üle tüki aja pole ma ema või abikaasa vaid mina ise. Ma igatsesin enda järele... Ma tõesti-tõesti igatsesin enda järele ja ma ei saanud sellest isegi aru, sest ma polnud olnud lihtsalt Mina juba väga-väga pikka aega. Üksinda iseendaga ja oma ajaga. Vaikuses. Mõnus.

Kommentaare ei ole: