kolmapäev, 29. oktoober 2014

Eile tööl...

Lahtiütlus: Nüüd tuleb natuke itihuumorit. Tavainimestele see ilmselt naljakas pole.

Eile oli praktiliselt kogu meie arvutivõrk suurema osa tööpäevast maas, sealhulgas ka meilisüsteem ja axaptaserverid. Ühel hetkel tuli it-tuppa TarkMeesTaskus ja aset leidis umbes selline vestlus:
TMT: "Kuulge, kas kõik serverid on maas?"
Meie: "Jah, kõik. Mitte miski ei tööta."
TMT: "Aga kas teil ei ole siin mingit axaptat, mida ma kasutada saaksin. Noh, nii tagavaraks..."

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Meie

Hiinamaalt leiab vahel ikka tõsiselt armsaid asju. :)

reede, 10. oktoober 2014

Lammas

Kui nüüd lambaajudest rääkida, siis mina olen hetkel vist nr.1 LambaAju. Pika ja põhjaliku otsimise järel pidin nentima fakti, et ma olen minema visanud kõik juhendid ja dokumendid, mis ma kunagi siin töötades enda jaoks paberile kirjutasin/printisin. Ilmselt oli selle taga loogika, et viie aastaga on asjad kindlasti nii palju muutunud, et vanu pabereid pole lihtsalt enam vaja. Aga... reaalsus on see, et mitte muhvigi pole muutunud ja ma peksan iga päev pead vastu klaviatuuri, sest ma ei mäleta enam asju, mida kunagi teinud olen ja mille kohta mul olid enda jaoks juhendid tehtud. Täielik lambaaju olen! Suurema osa päevast tunnen ma, kuidas mu aju kohe-kohe lõhkeb selle pingsa mõtlemise ja meenutamise peale.
Seda suurem on muidugi rahulolu, kui ma suudan seadistuste baasis olevate dokumentide, oma mälufragmentide, google ja enda loogilise mõtlemise toel mingid probleemid iseseisvalt lahendada. Aga see ajugümnastika, mis selle saavutamiseks kulub, on tõsiselt väsitav.


Õnneks on täna reede. See on see, mis mind hetkel mõistuse juures hoiab.

pühapäev, 5. oktoober 2014

Mutt vs lauajalg

Kolm tööpäeva on möödas ja neid sobib kõige paremini iseloomustama lause "Ma tean, et ma tean, aga, kurat võtaks, ma ei tea!" Tõsiselt hulluks ajab see tunne! Istun oma tööarvuti taga ja mõtlen, mõtlen, mõtlen ja veel kord mõtlen. Ja ei mõtle välja! Ma tean, et ma olen neid asju teinud. Ma tean, et ma olen neid asju teadnud. Aga ma ei suuda mitte mingi nipiga neid meelde tuletada! Täielik tühjus! Üks töökaaslane lohutas, et need teadmised on kõik raudselt olemas, lihtsalt need on ämblikuvõrkudega kaetud. Ma nentisin siis nukralt, et kuna ämblikke ma kardan, siis aju ei julge minna neid võrke näppima. :D

Need kolm päeva on möödunud ohtra googeldamise saatel, lisaks olen istunud ninapidi seadistuste baasis ja kõiksugu dokumente lugenud, et asju meelde tuletada. Reedel näiteks üritasin pool päeva meelde tuletada/välja selgitada, kuidas ma saaksin meie telefonikeskjaama logida, et seal enda numbri juurde õige nimi panna. Küsida ei tahtnud (sest krt vtks, ma ju tegelikult peaksin seda teadma!!!) ja google ka abiks ei olnud. Ning ei, ma ei mõelnudki seda välja. Esmaspäeval pean ikkagi küsima.


Aga kui see meeleheide ja saamatuse tunne kõrvale jätta, siis tegelikult on tõeliselt mõnus tagasi tööl olla. Minu osakonnas on jätkuvalt tööl väga hea huumorisoonega meesterahvad, kellega on igas tööpäevas natuke nalja ja naeru, tihti rohkemgi kui natuke. Meie toad koliti vanast (ja kehvast) avatud kontoris asunud nurgakesest uude ja vaiksesse kohta, mis asub maja kõige tagumises nurgas, kuhu viib pikk ja pime koridor, mille ees on uks, mida suurema osa töötajate uksekaart ei avagi. Ja meil on nüüd aknad! Noh, enne oli ka - üks väike katuseaken kõrge plekkatuse sees... Nüüd on mõnusalt terve seina laiuses aknad, mida saab ka lahti teha! Mida sa hing veel oskad tahta, eksole. :) Nii et mina olen rahul. Mõnusalt kodune on tööl olla, ausalt ka. Loodetavasti hakkab mingi hetk aju ka ikka tööle ja unustatud teadmised ujuvad pinnale. Siis võiks juba täitsa rahule jääda. :)


Hetkel on siiski veel ebaselge, kumb on lollim - mina või lauajalg. Esimese kolme päeva järel on skoor 3:0, mina olen ikka kõvasti lollim. :D