kolmapäev, 31. detsember 2014

2014 ja 2015

2014. aasta mõned erksamad ja olulisemad sündmused:
* Käisin koos noorema lapsega Belgias sõbrannal külas. Ülilahe reis oli! Palju väikseid lapsi, maitsev Belgia õlu ja ohtralt turistina ringi uudistamist. 20 km käruralli, 10 km rattaralli, suts Prantsusmaale ja pikk kärutiir Brüsselis. Jäin väga rahule. Sellega seoses...

* Sõin konnakoibi!

* Juulis läks minu kullakallis Joosep üle vikerkaaresilla kiisude taevasse. Peaaegu 11 aastat tõi ta meie ellu ohtralt rõõmu ja armastust. Jään seda imearmast karvakera igatsema...

* Noorem laps sai edukalt lasteaeda saadetud. Harjutamine läks sama ladusalt nagu vanema lapsegagi. Ei mingit nutmist, ei mingeid tagasilööke, laps naudib esimesest päevast alates lasteaias olemist.

* Läksin tagasi tööle! Läks suisa nii hästi, et sain oma vanale töökohale tagasi ja selle üle on mul ainult hea meel. Mul on tõsiselt lahedad töökaaslased, kellega koos igav ei hakka. Ja ütleme ausalt, kui ikka oled viis aastat lastega kodus olnud, siis on väga mõnus tagasi täiskasvanud inimeste seas olla.

* Napilt oleksin Endomondoga 1000 kilomeetrit täis saanud, vaid 11,3 km jäi puudu.

Kokkuvõtlikult - oli vahva aasta. Kuna aasta alguses mingeid eesmärke ei püstitanud, siis ei olnud ka stressi, et miskit saavutamata oleks jäänud. Ainuke asi, mis meele mõruks teeb ja enda peale pahaseks muudab, on see, et jätkuvalt ei suuda ma oma kehakaalu kontrolli alla saada ja eesmärgini jõuda. Asi seegi, et aasta lõpuks seis nulli jääb - vahepeal kaal langes, vahepeal tuli mühinal juurde, aga lõpuks olen ikkagi sama numbri peal, mis aasta alguseski kaalult vastu vaatas.


Uueks aastaks aga panen mõned eesmärgid paika, siis on põnevam ju:

* Olen optimist ja panen eesmärgiks, et vähemalt 1500 km võiks Endomondo seltsis ringi liikuda. Kui ma laisaks ei muutu ja iga tööpäev jala töölt lasteaia juurde jalutan (~3,5km) ja võimalikult paljudel tööpäevadel ka lõuna ajal väikse tiiru jalutamas käin (keskmiselt 1,5-4km), siis peaks see olema täiesti teostatav eesmärk. Lisaks käime tihti ka nädalavahetustel perega linnas jalutamas, nii et loodan eesmärgi saavutada.
Muidugi oleks ülivahva, kui saaks 2015. aastal 2015 kilomeetrit täis, aga see eeldab iga päev umbes 5,5 km läbimist ja realist minus teab, et seda ma ei saavuta.

* Tahaks kaalu peal ikka raseduste eel olnud 66,6 ette saada. Ideaal oleks muidugi 65, aga kuna ma pole suutnud 2,5-aastaga seitsme asemel kuut ette saada, siis ei hakka päris utoopiliseks ka minema.

* Pean end kokku võtma ja lõpuks selle keerulise pusle kokku panema, mis praeguseks juba natuke üle aasta poolik on. Tunnistan ausalt, et viimased 3 kuud pole seda vist kordagi kapi otsast alla võtnud... Aga kokkupanemist ootavate puslede hunnik on päris kõrge ja kuna ma alla anda ei taha, siis pean selle enne kokku panema, kui uuesti lahti saan lammutada ja järgmise pusle kallale asuda.

No ja üleüldiselt tahaksin olla natuke vähem närviline ja palju rohkem kannatlikum. Nii laste kui ka kalli Abikaasaga. Muud nagu eriti polegi. Olen praeguseks hetkeks saavutanud oma elus kõik suured eesmärgid, mis kunagi nooremas eas püstitatud sai. Uusi suuri eesmärke pole veel välja mõelda suutnud. Naudin hoopis seda, et elu on ilus. Kui enam nii ilus pole, siis mõtlen edasi. :)

kolmapäev, 3. detsember 2014

Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu...


Andsime laste survele järgi ja tõime poest sellise armsa kuusekese koju. Päris kuuske ei hakanud kassi tõttu tooma, mul on siiamaani meeles, kuidas kunagi ammu meil kass ühe jõulu jooksul kaks korda kuuse otsa ronis ja sellega pikali lendas. Peale toda jõulu me enam kuuske koju ei toonud, sest peaaegu ühtegi jõuluehet polnud enam alles. Minu lapsepõlves olid ju ainult õhukesed klaasist ehted ja põrandaga kohtudes jäi vaid suur kogus klaasipuru alles. Nii et kunstkuusk oli meie ainuke valik.

Ehteks on eelmisel aastal sädelevaks värvitud käbid, pisikesed klaasist kuulikesed, suured penoplastist pallid, millele on säravad pärlikesed peale liimitud ja kolm suurt plastikust palli, kus linnupilt peal. Kuuse ehtimise au jäi tervenisti lastele, mina ainult sättisin ehted kindlamalt oksa külge. Aga ühtegi ehet ise paigutada ei saanud, lapsed krabasid kõik ehted enda kätte ja kahekesi arutasid, kuhu mida panna. Oli tõeline nauding vaadata, kui õnnelikud lapsed meie kuuse üle olid. Kui ma kuuske kokku panin, siis nad sõna otseses mõttes põrkasid mööda tuba ja üritasid veel poolikule kuusele juba ehteid sättida.

Lapsi ja nende rõõmu vaadates tuleb endalegi meelde see puhas rõõm, mis lapsepõlves jõule ümbritses. Lapsena täidab jõule suur ootusärevus - millal saab jõuluehted välja panna, mida päkapikud toovad ja mis kingitused jõuluvana kingikotist saab. Lapsevanemana on samad mõtted peas, aga paraku selle poole pealt, et mida ometi osta ja ise meisterdada, kust saaks just need õiged asjad kõige soodsama hinnaga ja kuidas ikka kõikide ettevalmistustega õigeks ajaks valmis saada. Jõulumeeleolu ja ootusärevus kaob selle vahele nii ära, et ei saa arugi, kui juba jõulumasendus kanda kinnitada üritab.

Ma loodan, et ma suudan kingituste planeerimise ja jõulupidude virr-varris leida need helged hetked, mis meele rõõmsaks teevad ja jõulustressi kaugele eemale peletavad. Laste rõõm aitab sellele kõvasti kaasa. :)

Ilusaid ja helgeid jõuluplaane teilegi, kallid lugejad. :)

Mõni leht on sinine

Millal ma ometi õpin, et kunagi ei tohi kiita, kuidas lapsed nii kenasti terved püsivad? Eile sai ääri-veeri mainitud, et pisitibin on erakordselt terve püsinud ja mis on tulemuseks - öösel ärkasime õnnetu nutu peale ja lastetuppa jõudes leidsime eest ühe oksendava lapse. Nüüd olengi oma esimesel haiguslehel. Tibin on õnneks üsnagi kõbus ja rohkem oksendanud ei ole, ainult väike palavik ja nohu tunduvad olevat. Nii et kõigi eelduste kohaselt olen varsti tagasi tööl.


Aga miks öeldakse haiguslehe kohta sinine leht? Kunagi väljastati haiguslehti sinisel paberil?