reede, 2. oktoober 2015

2015 = 1500km

Aina tublimaks lähen, septembris sai koguni 156 kilomeetrit endomondo seltsis ära kõnnitud. Ise ka ei usu! Üheksa kuuga 1221 kilomeetrit. Ma olen ausalt äärmiselt rahul iseendaga. Veel rohkem rahul oleksin muidugi siis, kui see tubli kõndimine ka sentimeetreid maha lihviks, aga noh... kui toitumine kaasa ei tule, siis pole ka õigust miskit kurta. Jätkuvalt meeldib mulle liiga ebatervislikult toituda, nii et selle teemaga pean veel tegelema. Esialgu olen õnnelik, et suudan vähemalt mõne püstitatud eesmärgiga edukalt tegeleda. :)

teisipäev, 1. september 2015

No küll ma olen tubli!

8 kuuga olen kokku kõndinud 1057 kilomeetrit! Tundub, et eesmärgiks seatud 1500km on täiesti teostatav ja natuke jääb veel varukski. Täiesti ausalt olen enda üle väga uhke, et nii tublilt olen kõndinud. Kusjuures märgin selguse huvides ära, et ma trackin Endomondoga ainult pikemaid kõndimisi (1km+ alates), lühemaid otsi kõndides reeglina Endomondot tööle ei pane. Vahel harva on juhtunud, aga siis on põhjuseks olnud see, et plaanis on olnud pikemalt kõndida, aga mingil põhjusel on see plaan katki jäänud või teine variant, et vahepeal on telefon soodaks läinud ja endomondo on keset kõndimist töö pooleli jätnud. 

Igatahes nüüd on siht silme ees, et järgnevatel kuudel tuleb sama tubli edasi olla ja 1500 saabki nagu niuhti täis. :)

esmaspäev, 20. juuli 2015

***

Mõnikord no news is good news. Eriti kui halbade uudiste võimalus on liigagi suur. Ootan, loodan ja palvetan, olgugi, et uudised ei ole üldse minu vaid hoopis kellegi teise omad. Aga seni... no news is good news... until good news come.

neljapäev, 28. mai 2015

Rohenäpu reportaaž: ülevaade aiamaast

Minu imearmsad nunnud arbuusid kasvavad aina suuremaks. Lausa lust on jälgida oma silmaga, kuidas need kaks arbuusi kasvavad. Ja minu suureks üllatuseks ärkas ka üks mitu nädalat varjusurmas püsinud arbuusialge ja on suuremaks muutunud. Ei tea, kas sain õigele kastmisreziimile pihta ja lõin soodsad tingimused, aga tundub, et neile meeldib me aknalaual pesitseda. Nüüd tulev veel paar kuud kannatlikult oodata ja siis saame loodetavasti ka maitsta, mis minu selle-aastasest "kasvatame imelikke asju kodus" projektist lõpuks saab. :)


Aga ega arbuus mu ainuke hoolealune ole - ma ikka kasvatan juba traditsiooniliseks saanud kirsstomateid ja teravaid pipraid ka. Nädala alguses kolisingi suurema osa oma aiamaast aknalaudadelt rõdule ümber. Tuppa sai kõvasti valgust juurde ja rõdu sai palju rohelisemaks. 
Kokku kasvab mul tänavu neli erinevat sorti põõsastomateid - juba vanad lemmikud Vilma, Venus ja Aztek ning uue tulijana Bajaja. Lisaks on pildilt välja jäänud kõrge tomat Black Cherry, aga ma kahtlustan, et sealt ei tule mitte ühtegi tomatit. Olin sunnitud toas tal mingi hetk ladvad maha lõikama (ei mahtunud enam aknalauale ära) ja peale seda on ta küll ohtralt kõrvalharusid ajanud lehtede juurest, aga mitte ühtegi õisikut näha ei ole. 

Siis on mul veel kaks väikest lillekasti kultuur-rukkilillega (laste valik), millel on juba esimesed õienupud näha. Lapsed on üliõnnelikud, et nende valitud lill lõpuks õitsema hakkab. 
Aknalaua taganurgas on kaks lillepotti Crimson salatiga. Sellele taimele meeldib õuekolimine kõige rohkem - toas kiratses kasvada ja ma juba kaalusin minemaviskamist, aga nii kui õue sai, on kohe kasvu viskama hakanud. Täna hommikul saingi rõdule jalutada ja võileivale kaks lehte salatit noppida. Luksus. :)
Aknalaual tagantpoolt ette lugedes ongi Crimson salat, rukkililled ja siis teine minu "vaatame, kas õnnestub" projekt - nuikapsas. Hetkel tundub, et pigem ei õnnestu, sest viiest taimest ainult ühel on see nuikapsas ka kasvama hakanud, ülejäänud on ainult pikk peenike vars ja lehed. Ka sellele taimele meeldib rõdul elutseda, kasv sai hoogu jurude ja lehed on palju ilusamad. 
Kõige äärmine on põõsasroos, mille ma sain kingituseks ja üritan nüüd järjekordselt elus hoida. Senised katsed on küll näidanud, et need põõsasroosid kaua ei kesta. Aga ma ikka lolli järjepidevusega üritan. :D
Põrandal keskel on suures potis rabarber. Kuigi internetist leidsin küllaga infot, et see peaks väga edukalt ka potis kasvama, siis hetkel on küll üsna hädine see taim. Väga vaevaliselt tulevad uued lehed. Kaalun varianti, et kaevan hoopis ema aiamaalt ühe rabarberijuurika välja ja istutan selle nigela taime esemele. Emal on nii võimas rabarber, et jagub endale, mulle ja õele ning veel aiamaanaabritele jagamiseks ka ja ikka on üle. Käisingi just nädalavahetusel Tartus ja tassisin 5 kilo rabarberit koju kaasa (bussiga). Üleeile keetsin esimese laari rabarberi-kiivimoosi ära, ilmselt teen natuke veel juurde. 

Pildil (ja rõdul) ei ole teravaid pipraid ja maasikaid. Teravad piprad alles hakkavad õitsema ja ma ei julge neid veel rõdule tõsta. Kokku on mul 4 sorti pipraid - Koral, Jamaican Bell, Hungarian Hot Yellow Wax Pepper ja üks tundmatu pipar, mille Magicu käest sain. Ühe tundmatut sorti tomatitaime sain temalt ka, see on koos pipraga toas. 
Maasikataimed ostsin Luige laadalt. Plaanisin küll ise seemnest kasvatada, aga ei jõudnud kuidagi seemnete külvamiseni ja siis oligi juba liiga hilja. Tegelikult on mul veel üks maasikataim, mis hakkas mingil väga müstilisel viisil tomatitega samas istutuskastis kasvama. Ma ei tea, mis sorti see on või kuidas see sinna tomatite juurde sai, aga olemas ta oli ja ootan huviga, mis sellest taimest lõpuks saab. 

Teine müstiline taim minu kodusel aiamaal on üks eelmisel aastal kasvatatud põõsastomat, mis siiamaani kasvab ja annab saaki. Istutasin kevadel värske mulla sisse ja sellest sai ta sellise energialaksu, et kukkus õitsema ja praeguseks on lapsed umbes 10 tomatit juba saagiks saanud. Teist samapalju on veel küpsemas. Varasematel aastatel on mul see Hungarian hot pepper niimoodi ületalve kasvanud ja kolm-neli korda saaki andnud, tomatid pole seni veel nii pikalt vastu pidanud. Põnev on jälgida ja katsetada. :)

Ja ongi kõik. Selline väike rõdu-aiamaa mul ongi tänavu. Oleks ilmselt suurem, aga rohkem lihtsalt ei mahuks. Aga ma olen sellegagi väga rahul. :)

reede, 15. mai 2015

Valik

Eile jagas facebookis üks sõber seda naljapilti. Alguses muigasin lõbustatult selle peale, aga siis hakkasin mõtlema ja taipasin, et tegelikult vastab see pilt tõele.

Kui valida lapsed ja tahta terve mõistuse juures püsida, siis võib puhta kodu ära unustada.
Kui valida lapsed ja tahta kodu täiesti korras ja puhas hoida, siis katus sõidab väga kiirelt minema ja närvid on ribadeks.
Kui valida puhas kodu ja terve mõistus, siis ei ole mõtet lastesaamise peale mõeldagi.

Ei ole võimalik elada täiuslikult korras kodus koos lastega ja ise seejuures rahulik ja tasakaalukas olla. (Kui just koristajat palgalehel ei peeta...) Lapsed ja korras kodu ei käi lihtsalt käsikäes. See kehtib nii väikeste laste kui ka juba päris teismeliste puhul.


Seda pilti vaadates saan ma aru, et väga suur osa kodustest pingetest ja nääklemistest tulebki sellest, et ma üritan lolli järjekindlusega lastega tegelemise kõrvalt ka kodu ilusti korras hoida. Ja kuna see sama järjekindlalt ebaõnnestub, siis muutun ma närviliseks ja saan nii laste kui ka oma kalli Abikaasa peale kurjaks. Ma pole küll kunagi olnud eriline puhtusefriik, aga tundub, et päris "las minna!" mentaliteeti mul siiski pole ja selle kaootilise segaduse sees soovin ma siiski mingit korda hoida.
Peale tööle naasmist on see koristamise teema eriti kriitiliseks muutunud, sest mul on kõvasti vähem aega ja ma olen tükk maad väsinum. Tunnistan täiesti ausalt, et hetkel ei suuda ma meenutadagi, millal ma viimati suures toas põrandat pesin. Mis tähendab seda, et see toimus ikka üsna mitu nädalat tagasi. Kerge kahtlus on, et see võis toimuda isegi aprillialguses pisitibina sünnipäeva puhul. Põrandapesu asemel jõuan vaid kord-paar nädalas harjaga suurema prahi kokku pühkida.
Aga midagi pole teha... mulle meeldib koristada segamatult üksinda ja viimastel kuudel pole selliseid hetki sisuliselt olnudki. Lastega koos on koristamine väga kaootiline tegevus ja siis see pigem ajab mind hulluks kui mõjub rahustava teraapiana (nagu üksinda koristamine minu jaoks on.) Jõuamegi tagasi selleni, et korras kodu + lapsed valemisse terve mõistus ei kuulu. Aga ma ei oska ka 100% valida lapsed + terve mõistus ja korras kodule lehva-lehva teha. Ma ikka üritan ja ebaõnnestun ning olen iseenda ja terve maailma peale tige. Loll aga järjekindel...


Aga ma ei ole mitte kordagi kahetsenud, et minu elus on selles võrrandis just lapsed see vastusevariant, mis kindlalt valikusse kuulub. Seda valikut ei kahetse ma mitte kunagi.

neljapäev, 14. mai 2015

Rohenäpu reportaaž - arbuus kolis ära

Otsustasin eile ära, et kolin arbuusid lastetoast meie magamistuppa aknalauale laiutama. Istutasin ühe taime suuremasse potti ümber ka, kuna esialgu sai ta "ajutiselt" väiksesse ja see ajutine venis juba liiga püsivaks. Loodan nüüd, et taim istutamisest kiirelt toibub ja minu väike nunnu arbuusike ilusasti edasi kasvab. 

Rõdule olen seni tõstnud ainult rabarberi (ja ta sai sellest šoki ega ole enam kuhugi suunas edasi kasvanud) ja rukkililled. No nii külm on hommikuti, et ei julge tomateid veel õue tõsta. Tomatitaimed õitsevad praegu suure hooga ja üsna palju väikseid tomateid on juba küljes. Üks eelmise aasta tomatitaim sai ka peale ümberistutamist (ja kanakakaga väetamist) uue hingamise ning õitseb ja annab saaki nagu segane. Nii et tomatitega on meil lood head. Kui vaid ilm koostööd teeks ja lubaks taimi ka rõdule tõsta...

esmaspäev, 11. mai 2015

Rohenäpu reportaaž - arbuus kasvab nii mis mühin!

Tunnistan ausalt, et ma olen armunud. Silmini, kõrvuni, üle pea. Minu nunnu arbuusike on lihtsalt niiiii nunnu, et muudmoodi pole võimalik. Õhtul peale tööd ütlen tere oma kassile ja siis lähen arbuusi kontollima. No aga raske on mitte armuda, kui selline nunnuke aknalaual kasvab:

Hetkel olen tõsise dilemma ees - mida teha edasi? Kuna arbuus sai mulda natuke liiga vara, siis rõdule teda niipea tõsta ei saa, liiga külm on, aga ta kasvab aina suuremaks. Rõdul kinnitaksin ma kasvavad arbuusikesed veniva "võrkkiigega" resti külge (nagu eelmine aasta cucamelon kasvas), aga toas on kerge ikaldus sellega. Esialgu panin "võrkkiige" tugitokkide külge, aga mingi hetk kasvab see arbuus ju liiga suureks ja need tokid ei jaksa seda raskust enam kanda. Ainuke alternatiiv oleks kardinapuu, aga ma olen üsna kindel, et kui ma üritaksin selle külge 3-4 arbuusi rippu panna, siis sajaks see üsna ruttu kolinal alla. 
Variant oleks ka taimed tokkide küljest lahti harutada ja mööda aknalauda kasvama panna, aga siis oleksid arbuusid lastele liiga ligipääsetavad ja ma kardan, et heaga see ei lõppeks. Lisaks kahtlustan, et ka kass üritaks rohelust nautima minna ja siis leiaksin ma ilmselt ühel päeval töölt tulles oma kallid arbuusid põrandalt. Nii et jah... keeruline otsus.

Hetkel on mõlemal taimel üks kasvav arbuus küljes ja kummalgi on ka üks arbuusialge, mille puhul ma pole 100% kindel, kas tolmendamine õnnestus või mitte. Varasemalt on kahe õie puhul ebaõnnestunud ja üks emasõis kuivas ära enne õitsemiseni jõudmist. Mõlemal taimel näpistasin tipu ära, kui taim oli akna ülemise servani jõudnud. Loodetavasti läheb siis kogu energia arbuusi kasvatamisele :) Paar kõrvalharu on nad ka ajanud, aga sellel suurema arbuusikesega taimel näpistasin ka ühel harul tipu ära, et liiga pikaks ei kasvaks. Peaharul ei paista enam uusi õisi tulevat, kõrvalharudel mõned veel paistavad. 
Igatahes esialgu on see arbuusikasvatamine lihtne ja edukas. Eks näis, kas aknalaual peesitades miskit ka küpseks jõuab saada. :)

esmaspäev, 4. mai 2015

2015 = 1500km

Olen päris uhke enda üle - nelja kuuga olen endomondo saatel kõndinud 505 kilomeetrit! Ise ka ei usu, et nii tubli olen olnud. Aastaga 1500km ei tundugi enam nii utoopilise eesmärgina. 


Ma küll lubasin endale, et loen ainult kahel jalal liigeldud kilomeetreid, aga lisaks on veel plaan endale rattakiiver osta ja koos vanema tütrega meie uuel kergliiklusteel ka ratastega sõitmas käia. Väiksem piiga ei jaksa veel eriti pikalt ja kiirelt vändata, aga vanem tüdruk sõidab juba päris kiirelt. Abiratastest pole veel lahti saanud, aga teeme tööd selle nimel ja loodetavasti sügiseks ikka sõidab täitsa iseseisvalt juba. 
Rattakiivrit on sellepärast vaja, et esiteks on nii turvalisem ja teiseks on silmakirjalik lapselt kiivrikandmist nõuda, kui ise kõrval ilma kiivrita sõidan. Lastekasvatamise juures ei ole "tee nii nagu ma ütlen, mitte nagu ma teen" õpetusviis eriti edukas...

kolmapäev, 8. aprill 2015

Sport teeb vahel natuke vigaseks

Märtsis tuleb väga nigel kilomeetriskoor või siis pean alates järgmisest nädalast ülitubli olema. Hetkel on 14,44km ainult ja kolmandik kuust on juba sisuliselt läbi. Vot, milline ikaldus on, kui kaks nädalat tuleb õhtuti lasteaeda kablutamise asemel hoopis taksoga taastusravisse kimada. Rahakott nutab ja kilomeetrid jäävad kõndimata. Järgmine esmaspäev on viimane võimlemine ja magnetravi, peale seda saan jälle õhtuti lasteaeda kõndida ja kilomeetreid koguda.


Taastusravis käin sellepärast, et põlv on haige. Umbes 10 aastat tagasi käisin toonaste töökaaslastega uisutamas ja suutsin haleda matsuga pikali kukkuda. Põlv oli paistes ja kõik vikerkaarevärvid pluss veel terve ports punase ja lilla varjundeid olid esindatud. Arstile ma muidugi ei läinud (noor ja loll), aga järgmistel aastatel andis põlv pidevalt end tunda. Algul õrnalt ja harva, aga nüüd viimasel ajal aina rohkem ja valusamalt. Lastega mängides põlvitamine ja kükitamine (ja püsti tõusmine) muutusid aina ebamugavamaks. Lõpuks läksin arsti juurde ja nüüd siis olen läbi teinud spetsiaalselt liigeseprobleemidega inimestele mõeldud vesivõimlemise (5x) ning pooleli on ravivõimlemine (5x) ja magnetravi (10x). Ütlen ausalt, et on paremaks läinud küll. Mai lõpus on veel üks arstivisiit ees, kus siis lõplikult otsustatakse, kas kogu sellest võimlemisest on kasu ka olnud või tuleb ikkagi nuga anda. Pöidlad pihku, et nuga saamata jääks!

Lisaks sain teada, et need erinevad treeningkavad, mida ma kodus omal käel teinud olen, on mulle edaspidi rangelt keelatud. (Osaliselt ilmselt tänu sellele 30 Day Shred kavale mul põlv nii tugevalt tunda andma hakkaski...) Igasugune sportlik tegevus, mis põlve põrutab, on keelatud. Lubatud ja soovituslikud trennid on jooga, pilates ja vesivõimlemine. Kõndida võin ka, aga võimaluse korral tuleks vältida kontsakingadega pika maa kõndimist ja ideaalis peaksin kandma spetsiaalseid kõndimiseks mõeldud jalatseid (pehmendab põrutust.) Rattasõit on ka lubatud, eeldusel, et ma väga palju käbla ei käi ja oma põlve päris ära ei lõhu.


Nii et tuleb rõõmsalt nentida, et kõik, mis liigub, ka kulub ja rahulikult edasi elada ning kilomeetreid koguda. 1500 kilomeetrit ootab täitmist! :)

kolmapäev, 1. aprill 2015

1500km vahekokkuvõte

Oi, ma olen enda üle uhke. Kohe väga-väga uhke! Kõndisin märtsis Endomondo seltsis 153,83 kilomeetrit läbi! Osaliselt on selles kindlasti "süüdi" saabunud kevad ja soodsamad kõndimisilmad, aga osaliselt läheb süü ka õeraasuga võistu kõndimise kraesse. Nimelt tegime õeraasuga endos privaat-võistluse, kes kõnnib-jookseb märtsis rohkem kilomeetreid. Kui mina kõnnin nagunii palju ja võistluse jaoks ekstra pingutasin võib-olla 20-30 kilomeetrit, siis õeraas korjas ikka korralikult jalad tagumiku alt välja ja veebruaris kõnnitud kahekümneviiest kilomeetrist sai märtsis 156! (Jah, ma sain oma õeraasult pähe, aga see on kaotus, mida ma grammigi ei häbene ega kahetse.)

Igatahes "aastaga 1500 kilomeetrit" tundub hetkel isegi saavutatav, kui suudan vähegi sarnast tempot hoida, mis esimesel kolmel kuul. Hetkel on kokku 379 kilomeetrit.

reede, 13. märts 2015

Rohenäpu reportaažid algavad :)

Kevad on käes ja minul hakkasid kohe sõrmeotsad rohetama. Poes mõjuvad seemneriiulid lausa magnetina, no ei suuda neist niisama mööda kõndida. Mitme osturetke tulemusena on mul tänavu ilmselt rekordiliselt roheline rõdu, sest erinevaid tomatisorte saab olema 5, lisaks 3 sorti teravaid pipraid, nuikapsas, arbuus, maasikad  ja rukkililled. Värvilaiguks lisaks veel miskit sorti roosa lehtsalat.
Eelmine laupäev said esimesed seemned mulda ja tänaseks on juba suurem osa taimi ka nina mullast välja pistnud. Muidugi aitasid minu kaks tublit tütrekest ka seemneid külvata ja selle tulemusena vaatas mulle täna ühest pisikesest istikutopsist üheksa tomatitaime vastu! Idee järgi peaks iga taimesordi jaoks olema kuus väikest istikutopsi, igas topsis üks seeme. Reaalsus on ilmselgelt naaaatukese teistsugune. Ainukesed taimed, mida on kindlasti igas topsis vaid üks, on arbuus ja üks pipar, need pistsin ise mulda ja laste pisikesi abikäsi ligi ei lasknud. Tomatitega paraku nii hästi ei läinud...
Lisaks keerasin ma korraks selja ja jätsin lapsed üksinda istutuskastide juurde, mille tulemusena kuulsin vanema piiga käest põnevust tekitavat lauset "Emme, ma leidsin ühe seemne siit kile pealt, ma pistsin selle juba mulda ära." Mis seeme ja kuhu täpselt, see selgub ilmselt üsna varsti, kui taimed suuremaks kasvavad ja eristuma hakkavad.
Homme pistan veel mulda maasikaseemned, nuikapsa ja ühe uue tomatisordi. Ootan juba põnevusega ümberistutamise aega! :)

reede, 27. veebruar 2015

Eesmärkidest

Jaanuari kilomeetriskoor oli 111,5 kilomeetrit. Veebruaris olen kõndinud 103km, täna saab see veel täiendust. Nii et tuleb tublimaks hakata, kui on soov eesmärgiks seatud 1500 kilomeetrit saavutada.Praeguse tempo juures ei tule mingi valemiga 1500km kokku.
Aga sellegipoolest olen ma enda üle uhke, et olen suutnud juba kaks kuud nii palju kõndida. Eriti kui arvestada, et jaanuaris olid kõnniteed enamjaolt libeda jääga kaetud ja kõndimine oli seetõttu kohati üsna keeruline ettevõtmine. Loodan nüüd kevadepoole nädalavahetustel rohkem kõndima jõuda, kasvõi lastega edasi-tagasi mööda meie uut kergliiklusteed. Suvel tuleb ilmselt vähem samme, kuna lastega istun suure osa ajast mänguväljaku ääres pingil ja kõndimisega eriti ei tegele. (Kuigi eelmine aasta tuli näiteks juulis ~160km täis, aga siis oli väiksem piiga vankris ja sain rohkem kõndida. Enam ta vankris ei ole ja paraku ei jaksa ta nii pikki vahemaid veel kõndida, et uuesti sellise numbri suudaksin saavutada.)

Kaalurindel on paraku jätkuvalt paigalseis. Mis muidugi ei ütle minu toitumisharjumuste kohta midagi positiivset... Eriti kui arvestada, et ma tegelikult liigun päris palju ja üksinda kõndides on keskmine kiirus 6km/h. Kõndimise puhul annab see kiirus juba trenni mõõdu välja.
Vähemalt olen ma tubli ja ostsin endale tööle korraliku joogipudeli ning üritan iga päev vähemalt ühe pudelitäie (0,8l) vett ära juua, lisaks paar tassitäit teed. Eriti tublidel päevadel on meeles isegi kaks pudelitäit vett juua, aga neid tublisid päevi pole seni piisavalt palju olnud. (Pudelit on vaja sellepärast, et kraanivesi pole meil tööl joodav ja Saku Läte asub teises majaotsas, tassikaupa vett toomas käimine tähendab, et vett jooksin ainult äärmiselt suure janu korral, sest muul ajal pole meeles vee järgi minna.)

Toitumise teemal on edasiminek see, et enamuse ajast ei käi ma hommikusöögiks alt kohvikust saiakesi ostmas vaid võtan kodust võileivad/jogurti kaasa. Lõunasöök on paraku jätkuvalt must auk, sooja sööki ei söö (mulle ei meeldi üksinda süüa ja pole ka kedagi endale kaaslaseks sebida.) Tavaliselt ostan lõunaks poest banaani/jogurtit, vahel käin Hesburgeris ka (nuhtlus lausa, et see meil siin maja kõrval on) ja vahel jääb lõunasöök üldse vahele. Toon läheb positiivsemaks õhtusöögi juures - 95% toitude puhul on kas söögi sees ohtralt juurvilju või teen kõrvale värske salati. Makaroni sööme väga harva, reeglina on liha/kala kõrval riis või kartul. Paraku olen ma nõrk inimene ja söögikordade vahel (ja peale õhtusööki) kipun maiustama, mis on ka suure tõenäosusega kaalulanguse peamine takistaja. Aga shokolaad on ju niiiiiii hea! Asi seegi, et alkoholi meie majas praktiliselt ei tarbita, vähemalt need tühjad kalorid jäävad saamata.


Nii et kokkuvõtlikult võib öelda, et eesmärkide saavutamiseks pean tublimaks hakkama, aga vähemalt osaliselt olen õigel teel. Teen endale pai ja lähen võtan ühe shokolaadikommi. :P

teisipäev, 20. jaanuar 2015

Viis!

Täna saab minu kallis Pisike Piiga 5-aastaseks. Kui ma mõtlen tagasi sellele päevale viis aastat tagasi, siis tuleb kerge nostalgia peale. Tuleb meelde, kuidas öösel veed ära tulid ja hommikul haiglasse sõitsime. Tuleb meelde see ootusärevus ja hirm, mis kohe-kohe algava sünnituse peale mõeldes hinge tulid. See hetk, mil peale kõike seda valu see väike inimene siia ilma jõudis ja kogu valu hetkega otsa sai. Kuidas ta mulle rinnale pandi ja ma salaja ta varbad üle lugesin, et kas ikka on viis nagu olema peab. Esimene ühine öö sünnitusmajas, mil ma ei suutnud magama jääda vaid kontrollisin iga natuke aja tagant, kas ta ikka hingab veel. Nii väike ja habras oli see väike inimene minu kaisus. Nii uskumatu tundus, et mina sellise väikse ime siia ilma sünnitasin.

Viis aastat hiljem ei ole see väike ime vähem uskumatuks muutunud ja ikka veel käin vahel öösiti kontrollimas, kas lapsed ikka hingavad.

Elu enne lapsi oli kahtlemata tore ja mõnus, sain käia ja olla ja minna, millal tahtsin. Sain koguaeg üksinda vetsus käia, nädalavahetustel ja puhkuse ajal magada nii kaua, kuni uni ise otsa sai. Sain süüa rahulikult ja segamatult, söök (ja jook) oli veel soe, kui söömise lõpetasin. Sain teha palju asju, mis nüüd on suurelt osalt võimatud või keerulised.
Viie aasta jooksul olen õppinud, et lastega üksinda kodus olles pole mõtet vetsu-ust kinni panna, sest lastele mõjub kinnine uks samamoodi nagu kassile - nad on alati valel pool ust ja peavad ilmtingimata kohe teisele poole pääsema. Kui ma saan nädalavahetusel kella üheksani magada, on see juba mõnus. Kell 10 ja 11 kuuluvad rohkem utoopia valdkonda ja sellist asja juhtub vaid paar korda aastas. Leige kohvi ja tee on tegelikult täitsa joodavad ja päris kuumalt ma neid enam juua ei tahagi. Ning sööki saab alati uunis uuesti soojendada, kui see liiga ära jahtub.
Inimene harjub kõigega ja ausalt, kuigi need muutused võivad ilma lasteta inimestele tunduda meeletult suured ja täiesti vastuvõetamatud ohverdused, siis tegelikult pole need õieti mainimist väärtki. Need on osa elust, väike ja üsnagi tähtsusetu osa. (Enne lapsi ma muidugi nii ei arvanud...)


Viie aastaga olen omandanud meeletul hulgal uusi teadmisi, mida ei ole võimalik sõnadega kirja panna, aga õiges olukorras tulevad need kohe meelde ja kasutusse. Vahel tundub mulle, et need teadmised ja oskused on meile geenidega kaasa antud ja emaks saades hakkavad need järkjärgult aktiveeruma. Ma olen küll lugenud mitmeid kasvatusteooria raamatuid, aga nende kaela ei saa ajada igat olukorda, kus ma olen suutnud lennult laste meeleolu/vajadusi hinnata ja olukorra kulgemisele vastavalt õige lähenemise valida. Hämmastavad jõu- ja energiavarud avaldasid end kui emaks sain. Ma olen võimeline edukalt funktsioneerima väga vähese unega väga pika aja jooksul. Muidugi tuleb ausalt üles tunnistada, et mida päev edasi, seda kasinamaks mu mälu muutus, aga kõik asjad said tehtud ja lapsed on seni veel elus ja terved.
Kannatlikkus ja järjepidevus on ka saanud pidevat trenni, sest lapsed suudavad lausa lolli järjepidevusega oma vanemate sõnu ignoreerida ja teha asju nii nagu nende arvates neid tegema peab. (Mida väiksem laps, seda väiksem on ka tõenäosus, et iseenese tarkusest asju õigesti tehakse...)

Üldiselt... ei ole võimalik sõnadesse panna, kui palju mu elu muutunud on. Inimene, kellel on laps(ed) saab sellest sõnadetagi aru; inimene, kellel lapsi ei ole, ei saaks ka puust ja punaseks tehtud seletusest aru. Minu jaoks on see kõik juba nii harjumuspärane, et ma ei saa arugi, et kunagi on ka teisiti olnud. Nii lihtsalt on ja asi vask. C'est la vie. :)


Ma parem ei mõtle sellele, et kui mu laps on juba viiene, siis mina olen seega peaaegu... Eih, ma pole päevagi vanem kui 25! :) Lihtsalt kogemust on juba ligi kümne aasta jagu kogunenud. ;)