teisipäev, 20. jaanuar 2015

Viis!

Täna saab minu kallis Pisike Piiga 5-aastaseks. Kui ma mõtlen tagasi sellele päevale viis aastat tagasi, siis tuleb kerge nostalgia peale. Tuleb meelde, kuidas öösel veed ära tulid ja hommikul haiglasse sõitsime. Tuleb meelde see ootusärevus ja hirm, mis kohe-kohe algava sünnituse peale mõeldes hinge tulid. See hetk, mil peale kõike seda valu see väike inimene siia ilma jõudis ja kogu valu hetkega otsa sai. Kuidas ta mulle rinnale pandi ja ma salaja ta varbad üle lugesin, et kas ikka on viis nagu olema peab. Esimene ühine öö sünnitusmajas, mil ma ei suutnud magama jääda vaid kontrollisin iga natuke aja tagant, kas ta ikka hingab veel. Nii väike ja habras oli see väike inimene minu kaisus. Nii uskumatu tundus, et mina sellise väikse ime siia ilma sünnitasin.

Viis aastat hiljem ei ole see väike ime vähem uskumatuks muutunud ja ikka veel käin vahel öösiti kontrollimas, kas lapsed ikka hingavad.

Elu enne lapsi oli kahtlemata tore ja mõnus, sain käia ja olla ja minna, millal tahtsin. Sain koguaeg üksinda vetsus käia, nädalavahetustel ja puhkuse ajal magada nii kaua, kuni uni ise otsa sai. Sain süüa rahulikult ja segamatult, söök (ja jook) oli veel soe, kui söömise lõpetasin. Sain teha palju asju, mis nüüd on suurelt osalt võimatud või keerulised.
Viie aasta jooksul olen õppinud, et lastega üksinda kodus olles pole mõtet vetsu-ust kinni panna, sest lastele mõjub kinnine uks samamoodi nagu kassile - nad on alati valel pool ust ja peavad ilmtingimata kohe teisele poole pääsema. Kui ma saan nädalavahetusel kella üheksani magada, on see juba mõnus. Kell 10 ja 11 kuuluvad rohkem utoopia valdkonda ja sellist asja juhtub vaid paar korda aastas. Leige kohvi ja tee on tegelikult täitsa joodavad ja päris kuumalt ma neid enam juua ei tahagi. Ning sööki saab alati uunis uuesti soojendada, kui see liiga ära jahtub.
Inimene harjub kõigega ja ausalt, kuigi need muutused võivad ilma lasteta inimestele tunduda meeletult suured ja täiesti vastuvõetamatud ohverdused, siis tegelikult pole need õieti mainimist väärtki. Need on osa elust, väike ja üsnagi tähtsusetu osa. (Enne lapsi ma muidugi nii ei arvanud...)


Viie aastaga olen omandanud meeletul hulgal uusi teadmisi, mida ei ole võimalik sõnadega kirja panna, aga õiges olukorras tulevad need kohe meelde ja kasutusse. Vahel tundub mulle, et need teadmised ja oskused on meile geenidega kaasa antud ja emaks saades hakkavad need järkjärgult aktiveeruma. Ma olen küll lugenud mitmeid kasvatusteooria raamatuid, aga nende kaela ei saa ajada igat olukorda, kus ma olen suutnud lennult laste meeleolu/vajadusi hinnata ja olukorra kulgemisele vastavalt õige lähenemise valida. Hämmastavad jõu- ja energiavarud avaldasid end kui emaks sain. Ma olen võimeline edukalt funktsioneerima väga vähese unega väga pika aja jooksul. Muidugi tuleb ausalt üles tunnistada, et mida päev edasi, seda kasinamaks mu mälu muutus, aga kõik asjad said tehtud ja lapsed on seni veel elus ja terved.
Kannatlikkus ja järjepidevus on ka saanud pidevat trenni, sest lapsed suudavad lausa lolli järjepidevusega oma vanemate sõnu ignoreerida ja teha asju nii nagu nende arvates neid tegema peab. (Mida väiksem laps, seda väiksem on ka tõenäosus, et iseenese tarkusest asju õigesti tehakse...)

Üldiselt... ei ole võimalik sõnadesse panna, kui palju mu elu muutunud on. Inimene, kellel on laps(ed) saab sellest sõnadetagi aru; inimene, kellel lapsi ei ole, ei saaks ka puust ja punaseks tehtud seletusest aru. Minu jaoks on see kõik juba nii harjumuspärane, et ma ei saa arugi, et kunagi on ka teisiti olnud. Nii lihtsalt on ja asi vask. C'est la vie. :)


Ma parem ei mõtle sellele, et kui mu laps on juba viiene, siis mina olen seega peaaegu... Eih, ma pole päevagi vanem kui 25! :) Lihtsalt kogemust on juba ligi kümne aasta jagu kogunenud. ;)