neljapäev, 28. mai 2015

Rohenäpu reportaaž: ülevaade aiamaast

Minu imearmsad nunnud arbuusid kasvavad aina suuremaks. Lausa lust on jälgida oma silmaga, kuidas need kaks arbuusi kasvavad. Ja minu suureks üllatuseks ärkas ka üks mitu nädalat varjusurmas püsinud arbuusialge ja on suuremaks muutunud. Ei tea, kas sain õigele kastmisreziimile pihta ja lõin soodsad tingimused, aga tundub, et neile meeldib me aknalaual pesitseda. Nüüd tulev veel paar kuud kannatlikult oodata ja siis saame loodetavasti ka maitsta, mis minu selle-aastasest "kasvatame imelikke asju kodus" projektist lõpuks saab. :)


Aga ega arbuus mu ainuke hoolealune ole - ma ikka kasvatan juba traditsiooniliseks saanud kirsstomateid ja teravaid pipraid ka. Nädala alguses kolisingi suurema osa oma aiamaast aknalaudadelt rõdule ümber. Tuppa sai kõvasti valgust juurde ja rõdu sai palju rohelisemaks. 
Kokku kasvab mul tänavu neli erinevat sorti põõsastomateid - juba vanad lemmikud Vilma, Venus ja Aztek ning uue tulijana Bajaja. Lisaks on pildilt välja jäänud kõrge tomat Black Cherry, aga ma kahtlustan, et sealt ei tule mitte ühtegi tomatit. Olin sunnitud toas tal mingi hetk ladvad maha lõikama (ei mahtunud enam aknalauale ära) ja peale seda on ta küll ohtralt kõrvalharusid ajanud lehtede juurest, aga mitte ühtegi õisikut näha ei ole. 

Siis on mul veel kaks väikest lillekasti kultuur-rukkilillega (laste valik), millel on juba esimesed õienupud näha. Lapsed on üliõnnelikud, et nende valitud lill lõpuks õitsema hakkab. 
Aknalaua taganurgas on kaks lillepotti Crimson salatiga. Sellele taimele meeldib õuekolimine kõige rohkem - toas kiratses kasvada ja ma juba kaalusin minemaviskamist, aga nii kui õue sai, on kohe kasvu viskama hakanud. Täna hommikul saingi rõdule jalutada ja võileivale kaks lehte salatit noppida. Luksus. :)
Aknalaual tagantpoolt ette lugedes ongi Crimson salat, rukkililled ja siis teine minu "vaatame, kas õnnestub" projekt - nuikapsas. Hetkel tundub, et pigem ei õnnestu, sest viiest taimest ainult ühel on see nuikapsas ka kasvama hakanud, ülejäänud on ainult pikk peenike vars ja lehed. Ka sellele taimele meeldib rõdul elutseda, kasv sai hoogu jurude ja lehed on palju ilusamad. 
Kõige äärmine on põõsasroos, mille ma sain kingituseks ja üritan nüüd järjekordselt elus hoida. Senised katsed on küll näidanud, et need põõsasroosid kaua ei kesta. Aga ma ikka lolli järjepidevusega üritan. :D
Põrandal keskel on suures potis rabarber. Kuigi internetist leidsin küllaga infot, et see peaks väga edukalt ka potis kasvama, siis hetkel on küll üsna hädine see taim. Väga vaevaliselt tulevad uued lehed. Kaalun varianti, et kaevan hoopis ema aiamaalt ühe rabarberijuurika välja ja istutan selle nigela taime esemele. Emal on nii võimas rabarber, et jagub endale, mulle ja õele ning veel aiamaanaabritele jagamiseks ka ja ikka on üle. Käisingi just nädalavahetusel Tartus ja tassisin 5 kilo rabarberit koju kaasa (bussiga). Üleeile keetsin esimese laari rabarberi-kiivimoosi ära, ilmselt teen natuke veel juurde. 

Pildil (ja rõdul) ei ole teravaid pipraid ja maasikaid. Teravad piprad alles hakkavad õitsema ja ma ei julge neid veel rõdule tõsta. Kokku on mul 4 sorti pipraid - Koral, Jamaican Bell, Hungarian Hot Yellow Wax Pepper ja üks tundmatu pipar, mille Magicu käest sain. Ühe tundmatut sorti tomatitaime sain temalt ka, see on koos pipraga toas. 
Maasikataimed ostsin Luige laadalt. Plaanisin küll ise seemnest kasvatada, aga ei jõudnud kuidagi seemnete külvamiseni ja siis oligi juba liiga hilja. Tegelikult on mul veel üks maasikataim, mis hakkas mingil väga müstilisel viisil tomatitega samas istutuskastis kasvama. Ma ei tea, mis sorti see on või kuidas see sinna tomatite juurde sai, aga olemas ta oli ja ootan huviga, mis sellest taimest lõpuks saab. 

Teine müstiline taim minu kodusel aiamaal on üks eelmisel aastal kasvatatud põõsastomat, mis siiamaani kasvab ja annab saaki. Istutasin kevadel värske mulla sisse ja sellest sai ta sellise energialaksu, et kukkus õitsema ja praeguseks on lapsed umbes 10 tomatit juba saagiks saanud. Teist samapalju on veel küpsemas. Varasematel aastatel on mul see Hungarian hot pepper niimoodi ületalve kasvanud ja kolm-neli korda saaki andnud, tomatid pole seni veel nii pikalt vastu pidanud. Põnev on jälgida ja katsetada. :)

Ja ongi kõik. Selline väike rõdu-aiamaa mul ongi tänavu. Oleks ilmselt suurem, aga rohkem lihtsalt ei mahuks. Aga ma olen sellegagi väga rahul. :)

reede, 15. mai 2015

Valik

Eile jagas facebookis üks sõber seda naljapilti. Alguses muigasin lõbustatult selle peale, aga siis hakkasin mõtlema ja taipasin, et tegelikult vastab see pilt tõele.

Kui valida lapsed ja tahta terve mõistuse juures püsida, siis võib puhta kodu ära unustada.
Kui valida lapsed ja tahta kodu täiesti korras ja puhas hoida, siis katus sõidab väga kiirelt minema ja närvid on ribadeks.
Kui valida puhas kodu ja terve mõistus, siis ei ole mõtet lastesaamise peale mõeldagi.

Ei ole võimalik elada täiuslikult korras kodus koos lastega ja ise seejuures rahulik ja tasakaalukas olla. (Kui just koristajat palgalehel ei peeta...) Lapsed ja korras kodu ei käi lihtsalt käsikäes. See kehtib nii väikeste laste kui ka juba päris teismeliste puhul.


Seda pilti vaadates saan ma aru, et väga suur osa kodustest pingetest ja nääklemistest tulebki sellest, et ma üritan lolli järjekindlusega lastega tegelemise kõrvalt ka kodu ilusti korras hoida. Ja kuna see sama järjekindlalt ebaõnnestub, siis muutun ma närviliseks ja saan nii laste kui ka oma kalli Abikaasa peale kurjaks. Ma pole küll kunagi olnud eriline puhtusefriik, aga tundub, et päris "las minna!" mentaliteeti mul siiski pole ja selle kaootilise segaduse sees soovin ma siiski mingit korda hoida.
Peale tööle naasmist on see koristamise teema eriti kriitiliseks muutunud, sest mul on kõvasti vähem aega ja ma olen tükk maad väsinum. Tunnistan täiesti ausalt, et hetkel ei suuda ma meenutadagi, millal ma viimati suures toas põrandat pesin. Mis tähendab seda, et see toimus ikka üsna mitu nädalat tagasi. Kerge kahtlus on, et see võis toimuda isegi aprillialguses pisitibina sünnipäeva puhul. Põrandapesu asemel jõuan vaid kord-paar nädalas harjaga suurema prahi kokku pühkida.
Aga midagi pole teha... mulle meeldib koristada segamatult üksinda ja viimastel kuudel pole selliseid hetki sisuliselt olnudki. Lastega koos on koristamine väga kaootiline tegevus ja siis see pigem ajab mind hulluks kui mõjub rahustava teraapiana (nagu üksinda koristamine minu jaoks on.) Jõuamegi tagasi selleni, et korras kodu + lapsed valemisse terve mõistus ei kuulu. Aga ma ei oska ka 100% valida lapsed + terve mõistus ja korras kodule lehva-lehva teha. Ma ikka üritan ja ebaõnnestun ning olen iseenda ja terve maailma peale tige. Loll aga järjekindel...


Aga ma ei ole mitte kordagi kahetsenud, et minu elus on selles võrrandis just lapsed see vastusevariant, mis kindlalt valikusse kuulub. Seda valikut ei kahetse ma mitte kunagi.

neljapäev, 14. mai 2015

Rohenäpu reportaaž - arbuus kolis ära

Otsustasin eile ära, et kolin arbuusid lastetoast meie magamistuppa aknalauale laiutama. Istutasin ühe taime suuremasse potti ümber ka, kuna esialgu sai ta "ajutiselt" väiksesse ja see ajutine venis juba liiga püsivaks. Loodan nüüd, et taim istutamisest kiirelt toibub ja minu väike nunnu arbuusike ilusasti edasi kasvab. 

Rõdule olen seni tõstnud ainult rabarberi (ja ta sai sellest šoki ega ole enam kuhugi suunas edasi kasvanud) ja rukkililled. No nii külm on hommikuti, et ei julge tomateid veel õue tõsta. Tomatitaimed õitsevad praegu suure hooga ja üsna palju väikseid tomateid on juba küljes. Üks eelmise aasta tomatitaim sai ka peale ümberistutamist (ja kanakakaga väetamist) uue hingamise ning õitseb ja annab saaki nagu segane. Nii et tomatitega on meil lood head. Kui vaid ilm koostööd teeks ja lubaks taimi ka rõdule tõsta...

esmaspäev, 11. mai 2015

Rohenäpu reportaaž - arbuus kasvab nii mis mühin!

Tunnistan ausalt, et ma olen armunud. Silmini, kõrvuni, üle pea. Minu nunnu arbuusike on lihtsalt niiiii nunnu, et muudmoodi pole võimalik. Õhtul peale tööd ütlen tere oma kassile ja siis lähen arbuusi kontollima. No aga raske on mitte armuda, kui selline nunnuke aknalaual kasvab:

Hetkel olen tõsise dilemma ees - mida teha edasi? Kuna arbuus sai mulda natuke liiga vara, siis rõdule teda niipea tõsta ei saa, liiga külm on, aga ta kasvab aina suuremaks. Rõdul kinnitaksin ma kasvavad arbuusikesed veniva "võrkkiigega" resti külge (nagu eelmine aasta cucamelon kasvas), aga toas on kerge ikaldus sellega. Esialgu panin "võrkkiige" tugitokkide külge, aga mingi hetk kasvab see arbuus ju liiga suureks ja need tokid ei jaksa seda raskust enam kanda. Ainuke alternatiiv oleks kardinapuu, aga ma olen üsna kindel, et kui ma üritaksin selle külge 3-4 arbuusi rippu panna, siis sajaks see üsna ruttu kolinal alla. 
Variant oleks ka taimed tokkide küljest lahti harutada ja mööda aknalauda kasvama panna, aga siis oleksid arbuusid lastele liiga ligipääsetavad ja ma kardan, et heaga see ei lõppeks. Lisaks kahtlustan, et ka kass üritaks rohelust nautima minna ja siis leiaksin ma ilmselt ühel päeval töölt tulles oma kallid arbuusid põrandalt. Nii et jah... keeruline otsus.

Hetkel on mõlemal taimel üks kasvav arbuus küljes ja kummalgi on ka üks arbuusialge, mille puhul ma pole 100% kindel, kas tolmendamine õnnestus või mitte. Varasemalt on kahe õie puhul ebaõnnestunud ja üks emasõis kuivas ära enne õitsemiseni jõudmist. Mõlemal taimel näpistasin tipu ära, kui taim oli akna ülemise servani jõudnud. Loodetavasti läheb siis kogu energia arbuusi kasvatamisele :) Paar kõrvalharu on nad ka ajanud, aga sellel suurema arbuusikesega taimel näpistasin ka ühel harul tipu ära, et liiga pikaks ei kasvaks. Peaharul ei paista enam uusi õisi tulevat, kõrvalharudel mõned veel paistavad. 
Igatahes esialgu on see arbuusikasvatamine lihtne ja edukas. Eks näis, kas aknalaual peesitades miskit ka küpseks jõuab saada. :)

esmaspäev, 4. mai 2015

2015 = 1500km

Olen päris uhke enda üle - nelja kuuga olen endomondo saatel kõndinud 505 kilomeetrit! Ise ka ei usu, et nii tubli olen olnud. Aastaga 1500km ei tundugi enam nii utoopilise eesmärgina. 


Ma küll lubasin endale, et loen ainult kahel jalal liigeldud kilomeetreid, aga lisaks on veel plaan endale rattakiiver osta ja koos vanema tütrega meie uuel kergliiklusteel ka ratastega sõitmas käia. Väiksem piiga ei jaksa veel eriti pikalt ja kiirelt vändata, aga vanem tüdruk sõidab juba päris kiirelt. Abiratastest pole veel lahti saanud, aga teeme tööd selle nimel ja loodetavasti sügiseks ikka sõidab täitsa iseseisvalt juba. 
Rattakiivrit on sellepärast vaja, et esiteks on nii turvalisem ja teiseks on silmakirjalik lapselt kiivrikandmist nõuda, kui ise kõrval ilma kiivrita sõidan. Lastekasvatamise juures ei ole "tee nii nagu ma ütlen, mitte nagu ma teen" õpetusviis eriti edukas...