teisipäev, 23. mai 2017

Agar ogar varsti lõpetab

Ma olen ikka multifunktsionaalne idioot. Vähe sellest, et ma sisuliselt üksinda tegin valmis fotoraamatu ja olen suuremalt jaolt üksinda ka lõpupidu korraldanud, nüüd ma kirjutasin veel üksinda lapsevanemate esindajale kõne valmis. Eriti armas on see, kuidas neli-viis ema on küsinud, kas on veel midagi teha, milles mul abi oleks vaja (nüüd on ju hea turvaline küsida, pidu kohe ukse ees, on väike tõenäosus, et reaalselt ka midagi tegema peab...) ja kuuldes, et kõne oleks vaja kirjutada, hakkavad kohe seletama "oi, ei-ei-ei, mina ei oska kõne kirjutada!" ja kaovad kiirelt minema. Tahaks kohe täitsa küsida, et miks mina pean oskama? Aga noh... agar ogar nagu ma olen, eks ma siis oskan. Nagu mul oleks valikut, eksole...
Istusin aga oma tuumanohuga arvuti taha ja tund aega hiljem on umbes kaheminutine kõne valmis. Eks see üks käkerdis on, aga valmis ta sai. Loodan vaid, et sellel lapsevanemal, kes kõne ette peab lugema, on ka aega, et seda harjutada. Lõpupidu on ju juba neljapäeval...

Igatahes multifunktsionaalne idioot ostis täna külmkappi Asti valmis, et neljapäeva õhtul tähistada nii lapse lasteaia lõpetamist kui ka (loodetavasti edukat) lõpupidu. Over and out.

teisipäev, 16. mai 2017

Tänane mõttetera

When it rains, it pours.

Nii palju, nii tüütut ja nii mõtetut tööd pole ammu pidanud tegema. Muuta midagi, mille muutmisest mitte mingit kasu pole, lihtsalt selleks, et paberil asi parem välja näeks. Korrastada süsteemi, mis töötab selliselt, et see sama jama genereeritakse automaatselt tagasi. Aga korda tuleb teha. Et korraks parem pilt oleks. Ja vaja on eile.

Puhkus on liiga kaugel.

neljapäev, 11. mai 2017

No kui just kästakse...

Punkt meie töökorralduse reeglitest:
* Töötaja on kohustatud suitsetama ainult selleks ettenähtud kohas;

Egas midagi, tuleb minna suitsu ostma. :D

esmaspäev, 8. mai 2017

Same shit, different year.

Same shit, different year. Mitte essugi pole muutunud. Paar sõprust ongi peaaegu olematuks hääbunud, kui mina enam regulaarselt ei helistanud ja end meelde ei tuletanud. Asjade loomulik käik ilmselt, aga mul on raske sellega leppida. Veel mõne inimesega on sarnane olukord - kui telefonilogi vaadata, siis sissetulevaid kõnesid viimase aasta jooksul praktiliselt polegi, ainult mina olen helistanud ja sõnumeid saatnud. Teeme aasta pärast uue kokkuvõtte...?


Või on minu ootused sõprusele ajast ja arust ning tänapäeval polegi enam moes helistada? Et sõpruse püsimiseks täiesti piisab, kui facebookis piltidele like klikkida ja kord-paar aastas kommenteerida? No ei oska mina sellega kaasa minna, mina tahan ikka päriselt suhelda! Mulle ilmselt jääb veel pikalt hinge mu 35. sünnipäev, mil kõige kallimad sõbrad ei vaevunud isegi mitte helistama, küllatulemisest rääkimata. Mis teha, kui ma selline vanamoeline mutt olen.

2017 = 1800

Esimese nelja kuu graafikut vaadates tuleb nentida, et 1800 kilomeetrit tundub täitsa teostatav eesmärk. Vot, kuidas tuleb kasuks, kui lõunastel jalutuskäikudel on olemas seltsiline, kes samuti tahab võimalikult palju kõndida. Mina igatahes olen väga rahul. :)

Uneröövel

Mina ei tohi peale kella nelja-viit kohvi juua. Päriselt ka. Sest kui ma joon, siis ongi nii, et ma vahin kell pool kaks pühapäeva öösel suurte silmadega ringi, rampväsinud aga und ei tule. Aga homme (õigemini juba täna) tuleb väga asjalik olla.

Oleks see siis esimene kord sellise lollusega hakkama saada, eksole. Mul on ikka vaja korduvalt veenduda, et und ei ole ega tule, kui õhtul vereringes kohvi tiirutab. Idioot.

reede, 28. aprill 2017

Laisk ogar

Hea tunne on, kui suurem osa teemasid on lahenenud ja ülesanded jagatud.
Hetkeseis on siis selline:
* Õpetajate kingitus lahenes ära, tellimus on sisse antud ja varsti peaks valmis saama. Soovitan soojalt kõigil jõulu-/lõpu-/jne kingitusi valides vaadata ka Tallinna Kunstkeraamikatehase suunas. (Facebookileht on neil ka.)
* Fotoraamatud on käes ja kuigi paar viga oli sisse sattunud (kohati pole raamatus piltide vahel olemas neid valgeid ribasid, mis minu arvutis said paika pandud), siis loen ma selle teema edukalt lõpetatuks. Raamatud on kastiga meie voodi all ja ootavad lõpupidu.
* Torditegija on valitud ja üks lapsevanem pakkus end lahkelt ka tellima/transportima. Nüüd tuleb vaid kogus paika panna - kui tuleb ~65 inimest (lapsed+täiskasvanud), kas 8kg torti on piisav?
* Peolaua söögi-joogiga tegin otsuse, et igaüks toob ise meelepärast kraami kaasa. Kartulikrõpsu ja gaseeritud limonaade palusin mitte tuua, eks näis, kuidas sellega läheb...
* Ühekordsed nõud toob igaüks ise kaasa. Laste sünnipäevadest on nagunii enamusel mingid varud kodus olemas, seega ei peaks väga raske lisakohustus olema. Ja olgem ausad, ei jää keegi ka ilma topsita, kui mõni perekond peaks nõud koju unustama. Nagunii ei too ju keegi täpselt 4 taldrikut, topsi ja lusikat. Ikka võetakse varuga.
* Kõne kallal pean veel tööd tegema. Pool-vabatahtlik kõnepidaja on olemas, nüüd on vaja talle vaid kõne valmis kirjutada.
* Selgeks on veel rääkimata, kas ja mismoodi oma rühmaõpetajatele lilled kingime - kas iga laps viib ise lilleõie või teeme ühe ühise kimbu igale õpetajale. Mina isiklikult kaldub pigem arvama, et iga laps tahab nagunii ise õpetajale lille kinkida ja seega oleks ühine kimp over-kill. Samas on nagu naljakas, kui aktusel jagatakse erinevatele lastega kokkupuutunud töötajatele (nt sõimeõpetaja ja muusikaõpetaja) väiksed kimbud tänutäheks ja oma õpetajad sel hetkel ei saagi midagi... (Lasteaias on traditsioon tänada muid lastega tegelenud töötajaid lillekimpudega.) Igatahes viskasin selle kimbu teema suurele ringile õhku, eks näis, kumb variant rohkem poolehoidu leiab.


Nii et hetkel on agar ogar maha rahunenud ja saab natuke aega laisk olla. Umbes kuu aja pärast saan teha kokkuvõtte, kuidas kõik plaanid päris elus teoks said.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Köikse ilusamad lillepostamendid on meitel...


*Disclaimer: pilt on minu tehtud, postament mitte. 

kolmapäev, 5. aprill 2017

Ogar eskaleerus napakaks.

Aina paremaks läheb. Nüüd üks lapsevanem kirjutas, et kuna tema idee ei osutunud valituks (laudlina), siis tema ei liitu üldse kingitusega ja teeb hoopis ise eraldi kingitused õpetajatele.
Lihtsalt... ma ei oska enam isegi mitte reageerida. Kui lasteaia lõpetamine, siis tuleb vist ka lapsevanematel käituda nagu me oleksime lasteaialapsed?

Vähemalt fotoraamatu raha on peaaegu kõik lapsevanemad ära maksnud, ainult 3 on veel jäänud. Ja ma pole pidanud isegi mitte meeldetuletama! Edusammud!

...

Tuttava sugulane, 30+ naine, suri ootamatult ja temast jäi maha kaks last, minu omadega suht sama vanad tütred. Ja kõik minu hirmud tulid kolinal tagasi. Mitte et need päriselt kunagi kuhugi kadunud oleksid, aga noh, kontrollisin neid rohkem. Nüüd tõuseb iga imeliku aistingu, valusähvatuse või niisama füüsilise ilmingu peale paanika, kas ehk on midagi hirmsat ja potentsiaalselt eluohtlikku tekkimas. Ma saan mõistusega aru, et no ilmselt ei ole... aga panite tähele - "ilmselt." Isegi mõistusega võttes ei jää kahtluseuss olemata.
See vaevab mind, ei lase magamagi jääda, sest mul käis kaelast imelik valujutt läbi ja nüüd ma mõtlen, et mis siis kui... Ja kogu see kuradi jama, sest üks arst arvas, et äsjasünnitanud ja trombide tõttu haiglasse pandud naisele on kõige õigem öelda "teil on kaks väikest last, parem mõelge sellele, mis neist saab, kui teid enam ei ole." Aitäh talle. Mõtlen. Iga päev mõtlen. Iga. Päev. Ja nii juba viis viimast aastat. Loodan, et ta on endaga rahul. Vähemalt üks meist siis oleks.

reede, 31. märts 2017

Agar ogar hullub vaikselt

Ma mõtlesin eile välja, miks koosolekul kõige suuremad kisakõrid polnud nõus, et jagame lõpupeo korraldamise valdkondade kaupa gruppidele tegemiseks... Sest kui kõik 21 lapsevanemat jagatakse väikestesse gruppidesse, kelle vastutada ja korraldada on erinevad peo osad, siis need väiksed grupid peaksid ka tegelikult midagi tegema ju. Praegune lahendus aga on lausa fantastiline! Küll keegi ikka asjad valmis sebib, tuleb vaid olla vait nagu kult rukkis ja pidu korraldab end ise! Geniaalne! Miks ma loll selle peale ei tulnud?

Mis veel on selle korraldamise juures armas, on see, kuidas need, kes koosolekul kõige kõvemini kisasid ja kõige kategoorilisemalt arvamust avaldasid, on terve selle paganama korraldamise kirjavahetuse käigus täiesti vait olnud. Mitte üks sõna! Lausa imeline! No aga miks peakski ju sõna võtma, kui pidu korraldab end ise, eksole?

Ja siis on nii üliarmas, kuidas ma kirjutasin esmaspäeval kokku pika vahekokkuvõtte koos terve portsu küsimustega ja tänaseks olen täpselt 5 vastust saanud! Kusjuures kolm neist vastustest puudutasid ainult õpetaja kingitust ja ainult kaks inimest ka reaalselt süvenesid teemasse ja vastasid tervele kirjale ja kõigile küsimustele. Järgmisel esmaspäeval siis pean selle tulemuse põhjal otsustama, kust (ja millise) tordi tellime, tellima õpetajate kingitused ja koostama eelarve. Kusjuures eelarve tegemiseks on mul vaja teada kui palju inimesi peole tuleb ja selle numbri on oma pere kohta saatnud vaid üks lapsevanem. Võrratu! Ma täiesti ausalt tunnen, kuidas mu vererõhk tõuseb, kui kogu selle teema peale mõtlen.

Ahjaa.. õpetaja kingitusest rääkides... Kolm geniaalset ideed, mis veel välja käidi lisaks minu ideedele - pajakindad, kaisupadi ja laualina. Kui kahe esimese peale ma veel vastasin, miks minu arvates need ei sobi, siis laualina peale ma ei osanud isegi mitte reageerida. Inimeste mõtted liiguvad ikka huvitavaid teid pidi...

Positiivse noodiga lõpetades - fotoraamat sai tehtud ja tellitud, nüüd on jäänud vaid kõige lõbusam osa - rahakogumine. Panin paika tähtaja ja ähvardasin, et tellin raamatu vaid neile, kelle eest selleks ajaks makstud on. Ega nad pea teadma, et tegelikult on mul juba kõik makstud, sest ilma selleta ei saagi tellida. ;) Aga vähemalt on raamat tellitud ja selle teema saab lukku panna. One down, too many to go...

teisipäev, 28. märts 2017

Lihtsalt Ogar

Enam ma ei saa öelda, et keegi kaasa ei mõtle. Mõtlevad küll. Oi, kui geniaalselt mõtlevad. Viimane vaimusünnitis on idee peale aktust laste nimed õhupalliga lendu lasta. Kust sellised mõtted tulevad inimestel? Maast madalast õpetame lastele, et loodust ei tohi reostada, prügi ei tohi maha visata ja siis äkitselt laseme lendu (sisuliselt viskame metsa põõsa alla) õhupalli, mis jääb aastakümneteks sinna lagunema (kui mitte kauemaks.) Kui ma vastu kirjutasin, et õhupalle küll lendu laskma ei hakka, see on ju looduse reostamine, siis sain vastuseks, et jutt käib ju ÜHEST õhupallist. Ai, kuidas tahaks vastu küsida, kas üks õhupall laguneb kuidagimoodi rutem kui kümme... Aga ma ei saa õel olla ja tüli tekitada, niigi on vaevaline see korraldamine. Aga ausalt... mida peaks sümboliseerima see, kui peale lasteaia lõpuaktust laste nimed õhupalliga lendu lasta?

Samas... peaksin vist õnnelik olema, et taevalaternat ei pakutud...

kolmapäev, 22. märts 2017

Agar ogar vol3

Viis meeldetuletavat kirja hiljem pole kahe lapse vanemad ikka suutnud oma lapse kohta fotoraamatu jaoks küsimuste vastuseid saata. Ma siiralt ei saa sellest aru. Täitsa ausalt kohe. Muidugi on mugav, kui keegi teine korraldab kõik ära, aga see raamat ei ole ainult mulle ju! See on nende lapsele! Miks ma pean kirjutama ja paluma neid, et nad enda lapselt viis küsimust küsiks??

Lõpupeo korraldamine on hetkel pausil, sest minul pole olnud aega kirjutada ja ega keegi teine ju siis arvamust ei soovi avaldada. Vähemalt peopaik sai ära otsustatud (rekordilised 7 vastust sain! Juhhuu, avame shampuse!) ja kuna peopaik pakub ise lastele organiseeritud tegevust, siis jääb ära paari lapsevanema unistus palgata ka peojuht. Vähemalt üks kuluartikkel on eelarvest maas. Eelarvest rääkides... ma pean selle ka veel kokku panema, sest mina olen see õnnelik väljavalitu, kes peab hakkama lapsevanemaid peksma, et nad minu arvele peoraha kannaksid. Raha kogumine on alati mu lemmik osa igasugusest korraldamisest. On nii meeldiv ju kuu aega lapsevanematele närvidele käia, et nad lõpuks ometi oma osa ära maksaksid. (On olnud jõulupidusid, mille kingituste eest polegi lõpuks kõik lapsevanemad maksnud, aga ma ei jaksanud enam meelde tuletada.) Mis tuletab meelde, et enne peo-eelarvet pean ma veel fotoraamatu rahad kätte saama... Kaks rahakogumist, jei...

reede, 10. märts 2017

Agar Ogar vol2

Raporteerin ametlikult, et esmaspäeva õhtul saadetud kirjale on reede pärastlõunaks vastanud koguni 7 lapsevanemat. Kusjuures ainult üks kiri on selline, kus lapsevanem on vastanud rohkem kui ühele teemale (teemasid sai minu kirja kokku seitse.) Ülejäänud kirjad puudutavad peopaiga või õpetajate kingituse teemat. Great success... Niimoodi korraldab see pidu ju end lausa ise!

teisipäev, 7. märts 2017

Agar ogar

Tõotan pühalikult, et enam mitte kunagi mitte kusagil ei võta ma enda kanda rühma/klassi aktivisti rolli. Alates sõimerühmast olen ma oma vanema lapse rühmas olnud see agar ogar, kes korraldab jõulukingid ja õpetajatele sünnipäeva puhul kimbu/kingituse. Nüüd on kätte jõudnud see õnnis aeg, mil mu kallis vanem laps hakkab lasteaeda lõpetama ja arvake ära, kes kuidagi märkamatult sattus jälle korraldajaks... Eks ikka mina. Fotoraamatu koostan mina (sinna hulka kuulub ka fotograafi sebimine ja tekstide koostamine) ja ka aktusele järgneva peo koordinaatoriks sätiti jällegi mind. Isegi õpetajad üritasid meid töögruppidesse suunata, et mingi hulk lapsevanemaid tegeleb peopaigaga (sest ega ju tavaline mängutuba ei sobi, eksole, ikka on vaja õuealaga varjualust, sest lapsed tahavad joosta, suva et mai lõpus võib väljas olla vabalt nii 10 kraadi sooja kui ka 30.), mingi hulk tellib tänukimbud lasteaia erinevale personalile (traditsioon selline) jne. Ei, meie rühmale see ei sobinud, ikka kõik koos ühtse kambana korraldame kõik asjad, mis paraku tähendab, et keegi ei korralda midagi ja kõik vaatavad lootusrikka näoga mulle otsa. Õpetaja siis pakkus välja, et tehke siis facebooki kinnine grupp, kus saame teemade kaupa edasi arutada, aga see ka ei sobinud, sest paaril emal pole seal kontot ja nad põhimõtteliselt pole nõus seda ka tegema, kirjateel on ikka palju parem ju vait olla. Skype vestlusgrupp lasti ka samal põhjusel põhja, et ei ole ja ei tee ja ei taha. Nii et kõik need ~40 lapsevanemat hakkavad nüüd usinalt kirjateel pidu ja kõike sellega kaasnevat korraldama. Kogemus näitab, et sõna võtab heal juhul 10, nii et saab vahva olema.

Eile võtsin end kokku ja matsin maha lootuse, et kui mina vait olen, siis ehk võtavad teised initsiatiivi enda peale (haha, loll saab kirikus ka peksa) ja koostasin pika kirja kõigi teemade kohta kokku. Tubli poolteist tundi istusin õhtul arvutis ja kirjutasin, otsisin googlest, kirjutasin edasi. Ligi 2 A4 lehekülge tuli kiri pikk. 12h hiljem pole mitte ükski lapsevanem kirjale reageerinud... Õnneks käisin lapsevanemate koosolekul välja tingimuse, et kui mingi pakutud variant ei sobi, siis "mulle ei sobi" vastus üksinda ei ole aktsepteeritav. "Ei sobi" peab käima koos alternatiivse pakkumisega, mis selle asemel siis olla võiks. Muidu jäämegi sobivaid variante otsima, sest mõnele meie pakutud lahendused ei sobi, aga ise midagi asemel ka ei paku. (Läbitud kadalipp jõulukingituste otsustamisel, rohkem sellist õudust ei soovi.)


Igatahes see on nüüd viimane asi, mida ma organiseerin-koordineerin, rohkem ma nii eesrindlik ei kavatse olla. Noorema lapse rühmas hoian madalat profiili, kiidan pakutud variante ja kannan raha üle. Lisaks tänan ja kiidan seda lapsevanemat, kes seal on aktivisti rolli sattunud. Sest uskuge või mitte, selline tunnustamine ja tänamine muudab korraldamisest tulenevad pinged paremini talutavaks.

......
Huvitav, kas minu meiliaadress on mõnel lapsevanemal juba black-listis ka, et if sender Mutt, then move to trash? Viimastele kirjadele vastab keskmiselt 1-4 lapsevanemad, teised on vait nagu kult rukkis. (Samas on tore teatada, et valituks osutus variant (b), selle poolt oli 100% vastanutest, kusjuures vastas 1 lapsevanem... )

teisipäev, 7. veebruar 2017

2016 = 1600 ja 2017= 1800

Eelmine aasta seadsin eesmärgiks, et kõnniksin endomondo seltsis vähemalt 1600 kilomeetrit. Kuidagi märkamatult juhtus aga nii, et kõndisin suisa 1829 kilomeetrit! Võrdluseks 2015. aasta number 1584, nii et edasiminek on märgatav.
Tänavu jään realistiks ja sean eesmärgiks 1800 kilomeetrit. Eelmisest aastast rohkem ilmselt ei saavutaks, kuna see nõuaks ikka väga ohtrat kõndimist. Ei usu, et õnnestuks nii palju rohkem kõndida, et 1900 täis saada.

Kõndimise lainel on veel üks eesmärk - loodan see aasta mõnele käimismaratonile jõuda. Üle-eelmine aasta käisin ja väga lahe oli. Eelmine aasta neid paraku ei korraldatud. Tänavu aga on lootust, et need toimuvad ja potentsiaalsete kaaslastega läbirääkimised juba käivad, eks näis, kas õnnestub keegi pehmeks rääkida.