teisipäev, 7. märts 2017

Agar ogar

Tõotan pühalikult, et enam mitte kunagi mitte kusagil ei võta ma enda kanda rühma/klassi aktivisti rolli. Alates sõimerühmast olen ma oma vanema lapse rühmas olnud see agar ogar, kes korraldab jõulukingid ja õpetajatele sünnipäeva puhul kimbu/kingituse. Nüüd on kätte jõudnud see õnnis aeg, mil mu kallis vanem laps hakkab lasteaeda lõpetama ja arvake ära, kes kuidagi märkamatult sattus jälle korraldajaks... Eks ikka mina. Fotoraamatu koostan mina (sinna hulka kuulub ka fotograafi sebimine ja tekstide koostamine) ja ka aktusele järgneva peo koordinaatoriks sätiti jällegi mind. Isegi õpetajad üritasid meid töögruppidesse suunata, et mingi hulk lapsevanemaid tegeleb peopaigaga (sest ega ju tavaline mängutuba ei sobi, eksole, ikka on vaja õuealaga varjualust, sest lapsed tahavad joosta, suva et mai lõpus võib väljas olla vabalt nii 10 kraadi sooja kui ka 30.), mingi hulk tellib tänukimbud lasteaia erinevale personalile (traditsioon selline) jne. Ei, meie rühmale see ei sobinud, ikka kõik koos ühtse kambana korraldame kõik asjad, mis paraku tähendab, et keegi ei korralda midagi ja kõik vaatavad lootusrikka näoga mulle otsa. Õpetaja siis pakkus välja, et tehke siis facebooki kinnine grupp, kus saame teemade kaupa edasi arutada, aga see ka ei sobinud, sest paaril emal pole seal kontot ja nad põhimõtteliselt pole nõus seda ka tegema, kirjateel on ikka palju parem ju vait olla. Skype vestlusgrupp lasti ka samal põhjusel põhja, et ei ole ja ei tee ja ei taha. Nii et kõik need ~40 lapsevanemat hakkavad nüüd usinalt kirjateel pidu ja kõike sellega kaasnevat korraldama. Kogemus näitab, et sõna võtab heal juhul 10, nii et saab vahva olema.

Eile võtsin end kokku ja matsin maha lootuse, et kui mina vait olen, siis ehk võtavad teised initsiatiivi enda peale (haha, loll saab kirikus ka peksa) ja koostasin pika kirja kõigi teemade kohta kokku. Tubli poolteist tundi istusin õhtul arvutis ja kirjutasin, otsisin googlest, kirjutasin edasi. Ligi 2 A4 lehekülge tuli kiri pikk. 12h hiljem pole mitte ükski lapsevanem kirjale reageerinud... Õnneks käisin lapsevanemate koosolekul välja tingimuse, et kui mingi pakutud variant ei sobi, siis "mulle ei sobi" vastus üksinda ei ole aktsepteeritav. "Ei sobi" peab käima koos alternatiivse pakkumisega, mis selle asemel siis olla võiks. Muidu jäämegi sobivaid variante otsima, sest mõnele meie pakutud lahendused ei sobi, aga ise midagi asemel ka ei paku. (Läbitud kadalipp jõulukingituste otsustamisel, rohkem sellist õudust ei soovi.)


Igatahes see on nüüd viimane asi, mida ma organiseerin-koordineerin, rohkem ma nii eesrindlik ei kavatse olla. Noorema lapse rühmas hoian madalat profiili, kiidan pakutud variante ja kannan raha üle. Lisaks tänan ja kiidan seda lapsevanemat, kes seal on aktivisti rolli sattunud. Sest uskuge või mitte, selline tunnustamine ja tänamine muudab korraldamisest tulenevad pinged paremini talutavaks.

......
Huvitav, kas minu meiliaadress on mõnel lapsevanemal juba black-listis ka, et if sender Mutt, then move to trash? Viimastele kirjadele vastab keskmiselt 1-4 lapsevanemad, teised on vait nagu kult rukkis. (Samas on tore teatada, et valituks osutus variant (b), selle poolt oli 100% vastanutest, kusjuures vastas 1 lapsevanem... )

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Jah, nii need asjad käivad... Olen mõnikord omaette mõelnud, kuidas mõni lapsevanem nendesse asjadesse suhtub.
Umbes nii vist:
Tahaks ju, et pidupaik oleks hästi eriline, meeldejääv, mitmefunktsiooniline, näeks kallis välja (aga päriselt oleks puhta muidu), meeldiks kõigile (ja eriti mulle, kuigi ma jumala eest oma suud lahti ei tee. Siis teen ja vingun, kui õhust mu salasoove ei aimata) ja keegi teine peab organiseerima.
Lilled. Kõige erilisemad, hästi lõhnavad. Tähenduslikud. Issand, telligu ära nüüd keegi need. Mind jätke mängust välja. Liiga palju raha ärge ka küsige, aga väljanägemiselt olgu luksuslik.
Kingitus, kaart. Isiklik. Ikka iga lapse nimi ja nägu peab olema. No kas keegi ei suuda siis midagi piisavalt erilist välja pakkuda? Ei, mitte mina, mul on see ja too asi ees, ma olen nii hõivatud. Olgu hinnaline kink. Miks nii kallis??
Ja veel. Ja veel. Mõnda ei huvita üldse.
Vanema lapsega seda tralli nähtud küll, nooremaga alles hakkan nägema. Tunnistan ausalt, olin kunagi rühma noorim ema ja hoidsin arglikult moka maas. Ainus, mida tegin - olin kõigega nõus, maksin ülikiirelt kinni kõik küsitud summad ja olin õnnelik, et sellega asi piirdus. Noorema lapsega olen tõenäoliselt rühma vanim ema, arglik enam pole, aga organiseerima vaevalt midagi nüüdki hakkan. Mul on liiga lihtne maitse. Reeglina lastel on ka, aga osadel vanematel mitte.
Aga olemasolevatest variantidest valikut teha ja raha maksta on lihtsamast lihtsam, sellega võiksid küll kõik kaasa tulla.