reede, 28. aprill 2017

Laisk ogar

Hea tunne on, kui suurem osa teemasid on lahenenud ja ülesanded jagatud.
Hetkeseis on siis selline:
* Õpetajate kingitus lahenes ära, tellimus on sisse antud ja varsti peaks valmis saama. Soovitan soojalt kõigil jõulu-/lõpu-/jne kingitusi valides vaadata ka Tallinna Kunstkeraamikatehase suunas. (Facebookileht on neil ka.)
* Fotoraamatud on käes ja kuigi paar viga oli sisse sattunud (kohati pole raamatus piltide vahel olemas neid valgeid ribasid, mis minu arvutis said paika pandud), siis loen ma selle teema edukalt lõpetatuks. Raamatud on kastiga meie voodi all ja ootavad lõpupidu.
* Torditegija on valitud ja üks lapsevanem pakkus end lahkelt ka tellima/transportima. Nüüd tuleb vaid kogus paika panna - kui tuleb ~65 inimest (lapsed+täiskasvanud), kas 8kg torti on piisav?
* Peolaua söögi-joogiga tegin otsuse, et igaüks toob ise meelepärast kraami kaasa. Kartulikrõpsu ja gaseeritud limonaade palusin mitte tuua, eks näis, kuidas sellega läheb...
* Ühekordsed nõud toob igaüks ise kaasa. Laste sünnipäevadest on nagunii enamusel mingid varud kodus olemas, seega ei peaks väga raske lisakohustus olema. Ja olgem ausad, ei jää keegi ka ilma topsita, kui mõni perekond peaks nõud koju unustama. Nagunii ei too ju keegi täpselt 4 taldrikut, topsi ja lusikat. Ikka võetakse varuga.
* Kõne kallal pean veel tööd tegema. Pool-vabatahtlik kõnepidaja on olemas, nüüd on vaja talle vaid kõne valmis kirjutada.
* Selgeks on veel rääkimata, kas ja mismoodi oma rühmaõpetajatele lilled kingime - kas iga laps viib ise lilleõie või teeme ühe ühise kimbu igale õpetajale. Mina isiklikult kaldub pigem arvama, et iga laps tahab nagunii ise õpetajale lille kinkida ja seega oleks ühine kimp over-kill. Samas on nagu naljakas, kui aktusel jagatakse erinevatele lastega kokkupuutunud töötajatele (nt sõimeõpetaja ja muusikaõpetaja) väiksed kimbud tänutäheks ja oma õpetajad sel hetkel ei saagi midagi... (Lasteaias on traditsioon tänada muid lastega tegelenud töötajaid lillekimpudega.) Igatahes viskasin selle kimbu teema suurele ringile õhku, eks näis, kumb variant rohkem poolehoidu leiab.


Nii et hetkel on agar ogar maha rahunenud ja saab natuke aega laisk olla. Umbes kuu aja pärast saan teha kokkuvõtte, kuidas kõik plaanid päris elus teoks said.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Köikse ilusamad lillepostamendid on meitel...


*Disclaimer: pilt on minu tehtud, postament mitte. 

kolmapäev, 5. aprill 2017

Ogar eskaleerus napakaks.

Aina paremaks läheb. Nüüd üks lapsevanem kirjutas, et kuna tema idee ei osutunud valituks (laudlina), siis tema ei liitu üldse kingitusega ja teeb hoopis ise eraldi kingitused õpetajatele.
Lihtsalt... ma ei oska enam isegi mitte reageerida. Kui lasteaia lõpetamine, siis tuleb vist ka lapsevanematel käituda nagu me oleksime lasteaialapsed?

Vähemalt fotoraamatu raha on peaaegu kõik lapsevanemad ära maksnud, ainult 3 on veel jäänud. Ja ma pole pidanud isegi mitte meeldetuletama! Edusammud!

...

Tuttava sugulane, 30+ naine, suri ootamatult ja temast jäi maha kaks last, minu omadega suht sama vanad tütred. Ja kõik minu hirmud tulid kolinal tagasi. Mitte et need päriselt kunagi kuhugi kadunud oleksid, aga noh, kontrollisin neid rohkem. Nüüd tõuseb iga imeliku aistingu, valusähvatuse või niisama füüsilise ilmingu peale paanika, kas ehk on midagi hirmsat ja potentsiaalselt eluohtlikku tekkimas. Ma saan mõistusega aru, et no ilmselt ei ole... aga panite tähele - "ilmselt." Isegi mõistusega võttes ei jää kahtluseuss olemata.
See vaevab mind, ei lase magamagi jääda, sest mul käis kaelast imelik valujutt läbi ja nüüd ma mõtlen, et mis siis kui... Ja kogu see kuradi jama, sest üks arst arvas, et äsjasünnitanud ja trombide tõttu haiglasse pandud naisele on kõige õigem öelda "teil on kaks väikest last, parem mõelge sellele, mis neist saab, kui teid enam ei ole." Aitäh talle. Mõtlen. Iga päev mõtlen. Iga. Päev. Ja nii juba viis viimast aastat. Loodan, et ta on endaga rahul. Vähemalt üks meist siis oleks.