kolmapäev, 5. aprill 2017

...

Tuttava sugulane, 30+ naine, suri ootamatult ja temast jäi maha kaks last, minu omadega suht sama vanad tütred. Ja kõik minu hirmud tulid kolinal tagasi. Mitte et need päriselt kunagi kuhugi kadunud oleksid, aga noh, kontrollisin neid rohkem. Nüüd tõuseb iga imeliku aistingu, valusähvatuse või niisama füüsilise ilmingu peale paanika, kas ehk on midagi hirmsat ja potentsiaalselt eluohtlikku tekkimas. Ma saan mõistusega aru, et no ilmselt ei ole... aga panite tähele - "ilmselt." Isegi mõistusega võttes ei jää kahtluseuss olemata.
See vaevab mind, ei lase magamagi jääda, sest mul käis kaelast imelik valujutt läbi ja nüüd ma mõtlen, et mis siis kui... Ja kogu see kuradi jama, sest üks arst arvas, et äsjasünnitanud ja trombide tõttu haiglasse pandud naisele on kõige õigem öelda "teil on kaks väikest last, parem mõelge sellele, mis neist saab, kui teid enam ei ole." Aitäh talle. Mõtlen. Iga päev mõtlen. Iga. Päev. Ja nii juba viis viimast aastat. Loodan, et ta on endaga rahul. Vähemalt üks meist siis oleks.

Kommentaare ei ole: