teisipäev, 23. mai 2017

Agar ogar varsti lõpetab

Ma olen ikka multifunktsionaalne idioot. Vähe sellest, et ma sisuliselt üksinda tegin valmis fotoraamatu ja olen suuremalt jaolt üksinda ka lõpupidu korraldanud, nüüd ma kirjutasin veel üksinda lapsevanemate esindajale kõne valmis. Eriti armas on see, kuidas neli-viis ema on küsinud, kas on veel midagi teha, milles mul abi oleks vaja (nüüd on ju hea turvaline küsida, pidu kohe ukse ees, on väike tõenäosus, et reaalselt ka midagi tegema peab...) ja kuuldes, et kõne oleks vaja kirjutada, hakkavad kohe seletama "oi, ei-ei-ei, mina ei oska kõne kirjutada!" ja kaovad kiirelt minema. Tahaks kohe täitsa küsida, et miks mina pean oskama? Aga noh... agar ogar nagu ma olen, eks ma siis oskan. Nagu mul oleks valikut, eksole...
Istusin aga oma tuumanohuga arvuti taha ja tund aega hiljem on umbes kaheminutine kõne valmis. Eks see üks käkerdis on, aga valmis ta sai. Loodan vaid, et sellel lapsevanemal, kes kõne ette peab lugema, on ka aega, et seda harjutada. Lõpupidu on ju juba neljapäeval...

Igatahes multifunktsionaalne idioot ostis täna külmkappi Asti valmis, et neljapäeva õhtul tähistada nii lapse lasteaia lõpetamist kui ka (loodetavasti edukat) lõpupidu. Over and out.

teisipäev, 16. mai 2017

Tänane mõttetera

When it rains, it pours.

Nii palju, nii tüütut ja nii mõtetut tööd pole ammu pidanud tegema. Muuta midagi, mille muutmisest mitte mingit kasu pole, lihtsalt selleks, et paberil asi parem välja näeks. Korrastada süsteemi, mis töötab selliselt, et see sama jama genereeritakse automaatselt tagasi. Aga korda tuleb teha. Et korraks parem pilt oleks. Ja vaja on eile.

Puhkus on liiga kaugel.

neljapäev, 11. mai 2017

No kui just kästakse...

Punkt meie töökorralduse reeglitest:
* Töötaja on kohustatud suitsetama ainult selleks ettenähtud kohas;

Egas midagi, tuleb minna suitsu ostma. :D

esmaspäev, 8. mai 2017

Same shit, different year.

Same shit, different year. Mitte essugi pole muutunud. Paar sõprust ongi peaaegu olematuks hääbunud, kui mina enam regulaarselt ei helistanud ja end meelde ei tuletanud. Asjade loomulik käik ilmselt, aga mul on raske sellega leppida. Veel mõne inimesega on sarnane olukord - kui telefonilogi vaadata, siis sissetulevaid kõnesid viimase aasta jooksul praktiliselt polegi, ainult mina olen helistanud ja sõnumeid saatnud. Teeme aasta pärast uue kokkuvõtte...?


Või on minu ootused sõprusele ajast ja arust ning tänapäeval polegi enam moes helistada? Et sõpruse püsimiseks täiesti piisab, kui facebookis piltidele like klikkida ja kord-paar aastas kommenteerida? No ei oska mina sellega kaasa minna, mina tahan ikka päriselt suhelda! Mulle ilmselt jääb veel pikalt hinge mu 35. sünnipäev, mil kõige kallimad sõbrad ei vaevunud isegi mitte helistama, küllatulemisest rääkimata. Mis teha, kui ma selline vanamoeline mutt olen.

2017 = 1800

Esimese nelja kuu graafikut vaadates tuleb nentida, et 1800 kilomeetrit tundub täitsa teostatav eesmärk. Vot, kuidas tuleb kasuks, kui lõunastel jalutuskäikudel on olemas seltsiline, kes samuti tahab võimalikult palju kõndida. Mina igatahes olen väga rahul. :)

Uneröövel

Mina ei tohi peale kella nelja-viit kohvi juua. Päriselt ka. Sest kui ma joon, siis ongi nii, et ma vahin kell pool kaks pühapäeva öösel suurte silmadega ringi, rampväsinud aga und ei tule. Aga homme (õigemini juba täna) tuleb väga asjalik olla.

Oleks see siis esimene kord sellise lollusega hakkama saada, eksole. Mul on ikka vaja korduvalt veenduda, et und ei ole ega tule, kui õhtul vereringes kohvi tiirutab. Idioot.