esmaspäev, 8. mai 2017

Same shit, different year.

Same shit, different year. Mitte essugi pole muutunud. Paar sõprust ongi peaaegu olematuks hääbunud, kui mina enam regulaarselt ei helistanud ja end meelde ei tuletanud. Asjade loomulik käik ilmselt, aga mul on raske sellega leppida. Veel mõne inimesega on sarnane olukord - kui telefonilogi vaadata, siis sissetulevaid kõnesid viimase aasta jooksul praktiliselt polegi, ainult mina olen helistanud ja sõnumeid saatnud. Teeme aasta pärast uue kokkuvõtte...?


Või on minu ootused sõprusele ajast ja arust ning tänapäeval polegi enam moes helistada? Et sõpruse püsimiseks täiesti piisab, kui facebookis piltidele like klikkida ja kord-paar aastas kommenteerida? No ei oska mina sellega kaasa minna, mina tahan ikka päriselt suhelda! Mulle ilmselt jääb veel pikalt hinge mu 35. sünnipäev, mil kõige kallimad sõbrad ei vaevunud isegi mitte helistama, küllatulemisest rääkimata. Mis teha, kui ma selline vanamoeline mutt olen.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina Fb-s postitan haruharva midagi, paar korda aastas vast. Järelikult mu sõpradel pole midagi laikida, sellest tulenevalt polegi mind enam olemas.
Panin samuti ükskord tähele, et kui mina ise ei helista siis ongi telefon tumm. Halb tunne tekkis. Nagu mind polekski vaja.

Tean, et tundub lapsik, aga katseks jätsin parima sõbranna numbri rahule. "Parim sõbranna" ei ole sõnakõlks, me oleme tõesti lapsepõlvest peale väga lähedased olnud, viimased paar aastat olude sunnil pigem küll telefonitsi suhelnud, siiski ka korra kuus kokku saanud.
Fb-s ma teda ikka pöidlaga vajutasin, kui oli vajutamist vääriv asi. Ja sealsamas FB-s sain ka korra pisukese sõnumijupi, et ma olla natuke nagu kadunud või nii. Jah, selleks ajaks olin kadunud olnud juba neli kuud. Vastasin, et ma olen täiesti olemas, ikka ja endiselt vähemalt telefonikõne kaugusel. Või siis kolme kilomeetri kaugusel. Vastu sain naerunäo ja vaikuse. Nüüdseks on see vaikus kestnud juba üle aasta.Läbi see eluaegne sõprus, nüüd on ainult mingi umbmäärane tutvus vist. Niisama lihtsalt. Kadus kohe, kui mina seda hoolega alal ei hoidnud. Teagi, kas oligi siis alalhoidmist väärt...? Kurb on endiselt.

Eks neid sõpru kadus veelgi. Aga mingi pisike ports jäi alles ja ma olen tõesti tänulik, et mu elus on peale pere veel mõni inimhing, kes ei pea paljuks vahel ka telefon kätte võtta (helistamiseks!) või läbi hüpata. Ma ise teen ju sama. Päris elu on siiski olemas!
Kahjuks järjest vähem, sest kõik kolib kliki kaugusele. Petlik tunne, et kõik on lähedal, kõik on kättesaadavad - ei ole nii. Klikk on emotsionaalselt väga kauge värk. Ja on ikka üüratult suur vahe, mäekõrgune vahe lausa: kas saada sõbrannalt sünnipäevaks FB-sse "PÕS!" või reaalne kiire kallistus koduväraval.

Mutt ütles ...

Sa sõnastasid mu tunded nii tabavalt. Justnimelt on halb tunne... et mind pole enam vaja. Pole enam oluline, olen asendatav. Kurb on, aga samas on jällegi tunne, et kaua ma käin ja end peale surun, ilmselgelt ju ei taheta minuga suhelda, kui mina olen ainuke, kes helistab ja kokkusaamisi korraldab.