Uuel aastal uue hooga?

Vägev blogiaasta on olnud, tervelt seitse postitust olen teinud see aasta. Laisaks olen muutunud. Samas ega ma ei lubanud ka, et hullumoodi blogima kukun, nii et ühtegi lubadust murdnud pole. :)

Kuigi neid iseendale antud lubadusi natukese olen murdnud... Enda vastu eriti hea pole olnud, magan ikka liiga vähe ja toitun ikka liiga ebatervislikult. Kaal langenud pole, samas tõusnud ka mitte, nii et loen seda töövõiduks :D Kiusatused on ka endiselt alles, olgu ma neetud, kui ma aru saaks, mis nendega peale hakkama peaks. Ju on neid millekski vaja...

2019. aasta oli mõnes mõttes täiesti tavaline aasta, samas sai alguse üks suur seiklus, mis kestab veel mitu-mitu põnevat aastat. Õnneks on sellel teel meile abiks mitu äärmiselt tarka inimest ja kui hästi läheb, siis järgmiseks aastavahetuseks on kõik hoopis teisiti. Pöidlad pihku, et ühtegi suurt komistuskivi teele ei satuks!

See aasta sain ka viiendat korda tädiks! Mind küll võõrad tited ei kutsu pluti-pluti tegema, aga no mõned tited on siiski armsamad kui teised :) Eriti kui nad saab nutma hakkamisel õigele vanemale tagasi anda :D

Ja meie peres pole enam ühtegi lasteaialast, nüüd käivad mõlemad lapsed koolis ja minu närvikava pandi esimestel kuudel ikka korralikult proovile. Kooliaasta algus läks kohati ikka väga konarlikult, oskus ja harjumus õppida tekkis aeglaselt. Lisaks hakkas ka noorem piiga plokkflööti õppima, nii et september ja pool oktoobrit möödus (peaaegu) igapäevase piinarikka pooltunniga, mil kõigepealt veensin, et plokkflööti peab harjutama ja siis talusin seda konarlikku harjutamist. Nüüdseks läheb õnneks kõvasti ladusamalt ja on isegi aru saada, mis lugu mängitakse. Laps ise ka naudib pillimängu ja on oma saavutuste üle uhke. Ausalt, plokkflööt ei ole üldse nii õudne kui tundub. Eeldusel, et seda osatakse mängida... :) 

Uueks aastaks... mhm... uueks aastaks lubaks, et elan oma elu ka edaspidi selliselt, et õnnelik oleksin. Parem sõber tahaksin küll olla, kipun oma elu elades unustama, et sõprus ei püsi elus, kui seda vahepeal ei kasta. Eks näis, kas tänavu tehtud kahju on jäädav või annab veel miskit päästa. 

Ahjaa... otsustasin, et võtan end uuel aastal kokku ja üritan vähemalt 50 raamatut aastaga läbi lugeda. Tegin isegi Goodreadsi konto endale, iseasi, kas seda ka kasutama hakkan. Pole veel viitsinud end kurssi viia, milleks see täpselt kasulik on, aga kuna mitmed sõbrad kasutavad seda enda lugemise jälgimiseks, siis tundus kasulik asi olevat. :D 

Eks aasta pärast näeme, kas ja mis muutunud on :) Uuel aastal uue hooga, eksole?

Töö

Töökaaslane ütles täna, et ma meenutan talle ühte Queeni laulu.
Ma pakkusin optimistlikult, et ehk "Champions?"
Tema vastus: "I'm going slightly mad."

Seejärel saatis sellise pildi...



Vist paistab välja, et tööl on mul täna hullumaja puhvet...

Tark õpib teiste kogemusest, loll ei õpi enda omastki

Ega agar ogar ei õpi ju minevikust... 2,5 aastat tagasi lõpetas vanem laps lasteaia ja ma vandusin, et mitte kunagi enam ei võta ma enda kanda kingituste korraldamist või mingit muud samalaadset orgunni. Jah, hea Mutt, kes lubabki... sest see aasta suutsin ma mitte ainult vanema lapse klassis vaid ka noorema lapse klassis teha valel ajal koosolekul suu lahti ja lõpptulemus on see, et ma pakkisin eile öösel kella kolmveerand kaheni 55 jõulukingitust tsellofaani. Tsellofaan muideks sai viimase nelja kingi eel otsa, aga õnneks päästis kallis kaasa mind suurest ahastusest, kui ta nutika mehena taipas, et tegelikult on ju küpsetuskotid üsnagi sama materjal... Ega jah, tuli tunnistada, et visuaalset erinevust ei olnud peale pakkimist märgata. :D Nüüd jääb üle vaid palvetada, et pakid ka kuni peoni koos püsiksid.

Ahjaa... midagi ma siiski õppisin sellest kogemusest - kui järgmine nädal enda kingitusi pakkima asun, siis ostan juba ennetavalt hõõgveini koju valmis!

Lugemine omal vastutusel

See on juba ammusest ajast teada, et minu huumorisoon on üks kohutav asi. Must ja räpane ja sarkastiline ja mis halb kõik veel olla saab. Seega igaüks loeb omal vastutusel ja hiljem kaebama ei tule. Aga nii head asja ma jagamata jätta ei saa:
https://www.facebook.com/kei.miller/posts/10156207043482821

On veel lootust!

Ma olin juba teinud rahu teadmisega, et mitu vana sõprust on hääbunud ja surnud ja siis tuli mu sünnipäev... Ja järjest helistasid inimesed, kellest polnud juba mitte lihtsalt kuid vaid lausa peaaegu aasta midagi kuulnud. Üldse ei varja, see oli üks ilusamaid ja rõõmsamaid sünnipäevasid üle mitme aasta, sest kallid sõbrad võtsid selle hetke oma päevast, et ühele vanale Mutile helistada ja õnne soovida. Ja mitte lihtsalt õnne soovida vaid üks eriti kallis sõber lausa tegi üle mitme aasta esimest korda konkreetse ettepaneku, kus ja millal kokku võiks saada. Ja mul on niiiiii hea meel selle üle, sest mul juba oli enne ühepoolsest pingutamisest loobumist tunne, et ma lihtsalt tüütan ja käin pinda ja ta tegelt parema meelega enam ei suhtleks. Imesid juhtub :) Niimoodi täitsa võib vananeda :) Kuigi ma pole jätkuvalt päevagi vanem kui 30 :D

...

Muidugi kui ma eelmise reede öösel kell pool kolm peale toredate inimestega oma sünnipäeva tähistamiselt taksoga koju sõitsin, siis taksojuht pani mind paika - kõigepealt uuris, mida reede õhtul linnas tegin, siis imestas, et sünnipäev ja nii kaine ja siis põrutas resoluutselt: "Ega sellises vanuses ei kõlbagi end enam linnas purju juua." Vot.
(Olgu öeldud, et oma vanust ma talle ei öelnud, aga selgus, et ma suudan hämmastavalt veenvalt peaaegu kaine kõlada ka mitte-nii-kaines konditsioonis. But... I regret nothing!)

Killukesed

Päris normaalne ma ikka ei ole - pokemonile lisaks hakkasin nüüd ka uut Potteri mängu mängima. Huvitav, millal ma täiskasvanuks saan? 

**

Aasta Ema tiitlit ma ka ei võida - täna algas mul kolmenädalane puhkus, aga eile viisime lapsed nädalaks laagrisse. Lastele ei öelnud, muidu oleks kisa olnud rohkem kui ma kuulata jaksaks. (Neile tegelt meeldib laagris ja nad läksid sinna hea meelega, ausalt!)

**

Planeerimises ma ka tugev ei ole... Täna on puhkuse esimene päev ja meil on ainukesena paigas, et 18ndal lähme Metallicale. Ühtegi muud plaani pole me veel paika pannud. Aega on selle kiire asjaga?

**

Lõppu küsimus ka - keegi teab, kuidas vahet teha isasel ja emasel astelpajul, kui marju pole ühegi puu küljes? Ja kuidas saada lahti maa sees elavatest sipelgatest? 

See hetk...

.. kui sa taipad, et oled teinud ühe lolli nalja liiga palju... Kahju on. Aga tehtud lolluseid tagasi võtta ei saa. Jälle üks potentsiaalne sõprus rikutud veel enne selle tekkimist. Ma olen osav.


Osav olen ma ka olemasolevate sõpruste hoidmises... See aasta olen juba kolme väga kalli sõbra sünnipäeva puhul suutnud õnnitlemist nii pikalt edasi lükata, et ärkan ja märkan alles järgmine päev. Et ma ka ei õpi. Häbi on ja vahelduseks isegi tunnen.

***

Kolm kuud on see aasta kestnud ja kui teha kiire tagasivaade aasta alguses antud "lubadustele", siis on seis selline, et kaal langenud pole (õnneks tõusnud ka mitte), kannatlikkust pole juurde tulnud, lugusid pole kirja pannud ja enda vastu pole ka eriti hea olnud, unepuudus on ikka krooniline ja lahjemalt toituma pole ka hakanud. Ehk et same shit, different year.

Kui üldse miskit muutunud on, siis puberteet on veel hullemaks läinud. Kahjuks on selle koduse tujutsemise taga asjaolu, et koolis on vanem laps sattunud klassi kõige popima tüdruku silmis halba valgusesse ja teised tüdrukud ei julge "liidri" vastu hakata, seega ei ole koolisõprade üleslugemiseks isegi kõiki ühe käe sõrmi vaja. On täiesti loomulik, et selline asi teeb lapse kurvaks ja kodus elatakse need emotsioonid perekonna peale välja.
Kõige kurvem on see, et ma ei oska ka midagi teha, et olukorda parandada. Ma ei saa minna ju sellele teisele lapsele ütlema, et kuule, lõpeta ära. Mu laps ei taha ka, et ma õpetajaga sellest räägiksin, sest ta ei taha, et teiste kõrvu jõuaks, et ta on kaebamas käinud. Ja ma ei taha ka oma last õpetada, et ta peaks end muutma, et teistele meeldida. See ei ole õppetund, mida ma oma lapsele ellu kaasa tahaks anda.
Kõige nõmedam ongi see, et kui seda "liidrit" koolis pole, siis suhtlevad enamus teisi tüdrukuid täiesti normaalselt mu lapsega, seega ei ole asi selles, et kõik teda tõrjuksid. Lihtsalt nad ei julge "liidri" vastu minna, kui see nad minu lapse juurest ära käsutab, sest nad ei taha, et neid ka tõrjuma hakataks. Ilmselt pean siiski õpetajaga sellest rääkima, sest kui selline tõrjumine süveneb, siis hakatakse varsti ilmselt ka narrima ja muudmoodi kiusama. Ja kool tegelikult on KiVa programmiga liitunud, nii et õpetajal peaksid olemas olema teadmised, kuidas sellises olukorras delikaatselt käituda.

Ei ole kerge olla lapsevanem - tahaks oma lastele ainult kõige paremat, aga paraku ei ole võimalik ümbritsevat maailma kontrollida ja last kõige halva eest kaitsta.