2020 --> 2021

 Aasta lõpus on ikka kombeks möödunud aastat kokku võtta ja uueks aastaks plaane teha ja lubadusi anda. Aga arvestades, KUI sitt aasta see 2020 ikka oli, siis pole nagu väga mõtet kokku võttagi. Aasta algus oli selline täitsa tore, siis tuli koroona. Ma pole ükski aasta nii vähe oma sõpru ja sugulasi näinud ega ükski aasta nii palju koduseinte vahel viibinud. Ma võin kahe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda ma tänavu Tartus käisin, Pärnu külastused mahuvad kenasti ühele käele ära. 

Muidugi tervele aastale paneb oma pitseri isa ootamatu lahkumine. Pool aastat hiljem tuleb ikka veel suvalistel hetkedel pisar silma, kui täiesti ootamatutes olukordades tuleb isa meelde. Ma ei suuda veel endas rahu teha juhtunuga. Liiga vara, liiga ootamatult, liiga kiiresti. Need viimased sõnad on alati minuga. Ma oleks ju võinud talle öelda hoopis, et ma armastan teda, et ta on mulle kallis... Aga ma tean oma südames, et ta teadis seda nagunii. Seda polnud vaja öelda, sest ma olin ju issi tüdi, ta ju teadis niigi... Aga raske on. Nii kuradi raske. 

November-detsember on olnud rasked. Emotsionaalselt olen ma nii väsinud sellest koroonajamast, kaotusvalust ja vabaduse piiramisest. Ma saan aru, et see kõik on vajalik, aga lõpuks hakkab ju kuskilt otsast rebenema. Ma olen olnud kohutav sõber see aasta, sest mul ei jagu lihtsalt energiat teiste murede jaoks. Ja ma tean, et kõigil on see aasta raske, ma ei pea ennast absoluutselt kuidagi eriliseks. Aga ega mul sellest kergem hakka, et teistel ka raske on, eksole. 

Detsembri keskel lendas tööl sitt korralikult ja ametlikult igasse ventikasse mis võimalik, nii et olen kuu keskelt teinud usinalt ületunde, töötanud nädalavahetustel ja riigipühal. Pinge ja tempo on sellised, et õhtuks olen nagu kudend räim, jaksan lastega diivanil pikutada ja telekat vaadata, rohkemaks jaksu pole. Ühest küljest on äärmiselt põnev aeg ja meie niisamagi väga kokkuhoidev osakond on veelgi rohkem üheks perekonnaks muutunud,  aga teisalt on ikka täitsa surm olla juba. Kriisiolukord toob ikka väga eredalt välja, kes on persevest ja kes lihtsalt väike värdjas. Muidugi toob see ka välja, kes on päriselt meeskonnamängija ja muidu normaalne inimene. Aga ütlen ausalt, et ma pole kogu oma tööealise elu jooksul kunagi olnud nii lähedal kasutaja perse saatmisele kui viimastel nädalatel. Veel siiski suudan enne kõnele vastamist sügavalt ohata, hinge tõmmata ja suhteliselt rõõmsameelselt kõnele vastata. This too shall pass, right? Riiight? (See on ühtlasi ka põhjus, miks ginikalendri ülevaade poolikuks jäi - õhtul oli energiat vaid gin kokteiliks keerata ja ära juua.)

Vaatamata raskustele pean ausalt ütlema, et ma olen lõpmatult tänulik, et mul on täiesti absoluutselt fantastiline vanem õde, kes on ühtlasi mu kõige-kõige kallim sõber. Ilma temata oleks maailm ikka üks väga kõle koht, kus elada. Ja ma olen õnnelik, et mul on õnnestunud oma emaga luua ja hoida sellist suhet, kus saan öelda, et me oleme väga-väga head sõbrad. Tänu nendele on tänavune shit-show aasta talutavaks muudetud ja olen endiselt mõistuse juures. 

Lisaks olen ma tänulik, et mul on tänu pogole tekkinud Tallinnasse fantastiline sõpruskond, kellega igapäevaselt netivahendusel suhelda saab ja kellega koos saab ka sünnipäevad edukalt zoomijoomal peetud ja jõuludki tähistatud. Mi häppi. Äärmiselt tore on näha, kuidas nii erineva taustaga inimesed saavad nii hästi läbi ja eks natuke tänu nendele sai ka tänavune raske aasta natukene kergemaks muudetud. Vahel on lihtsalt vaja kellegagi jalutada ja absoluutselt mitte millestki ja praktiliselt kõigest rääkida. 

Eelmise aasta lõpus antud lubadustega on nii, et magan ikka liiga vähe, kaalun ikka liiga palju ja 50 raamatut jäi paraku lugemata - tulemuseks jäi 40. Eks oma laiskuse taha see jäi, aga vähemalt lugesin 40 raamatutki, nii et kõige hullem tulemus pole. Igasugu imelikud kiusatused on ka jätkuvalt alles, endiselt ei saa aru, miks need on ja mis ma nendega tegema peaks. Praeguseks olen aru saanud, et igat asja ei peagi mõistma ja iga mõistatus ei peagi lahendatud saama. Las see siis olla, küll see õigel hetkel leiab oma lahenduse või lihtsalt kaob ära.

Uueks aastaks... mnjah, peale tänavust aastat pean nentima, et üritaks olla õnnelikum ja rahulikum. Üritaks oma äärmiselt kannatlike sõpradega suhteid siluda ja nendega suhtlemiseks rohkem aega (ja energiat) leida. Ma ju tean, et meil kõigil on raske olnud, ei ole ma midagi nii eriline lilleke, et kõik peaksid minu järgi joonduma. Ei hakka üldse lubama, et magan rohkem, sest ma tean ennast piisavalt hästi, et selliseid lolle lubadusi mitte anda. :D Kaalulangetamist ei hakka ka lubama, ei viitsi endale sellist survet peale panna. "I am in shape. Round IS a shape" on jätkuvalt üks paganama hea lause. Isegi kui mul selle "round" osani on natuke veel minna. 

(Ja et keegi ei hakkaks muretsema, et appi, Mutt on vallaliseks hakanud, siis kallis Kaasa on jätkuvalt maailma kõige erilisem inimene ja mul pole kavatsuseraasugi kuhugi suunas lahku hakata minema. Lihtsalt kuna mu perekond on minu kalju ja see üks kindel hea asi, mis olemas on, siis ei tunne isegi vajadust seda kuidagi eraldi esile tõsta. Ma oleks juba ammu hullumajas pehmete seinte vahel, kui mul poleks mu kallist perekonda.)

Nii et kokkuvõtlikult - olevik on sitt, aga teeme nii, et see on tuleviku sõnnik, eksole. Aitäh sõpradele ja perekonnale, et nad mul olemas on ja mind sellest aastast läbi on lohistanud. Uuel aastal uue hooga ja loodetavasti rõõmsamalt ja õnnelikumalt. 

Esimesed jõulud...

Tänavused jõulud olid täitsa teistmoodi... Täiesti ausalt olime esimest korda elus terve jõulu omas kodus. Esimest korda oli kodus jõululaud ja kinkide jagamine. Esimest korda iseseisvas elus ei sõitnudki me ei Tartusse ega Pärnusse. Esimest korda elus veedan ma jõulud niimoodi, et ei näegi oma õde ega ema. Esimest korda elus ei ole mu isa meiega jõulude ajal. 

Esimest korda elus teadsid lapsed, kes tegelikult sussi sisse üllatusi toob ja kuuse alla kingid võlub. Esimest korda elus olid meie jõulud täiesti ainult meie enda väiksele perele. 

Teeme palun nii, et anname kõik endast parima, et järgmine aasta enam ei peaks jõulude ajal oma kallitest lähedastest eraldi olema, et neid ja ennast kaitsta. Kanna maski, ära mine rahvarohketesse kohtadesse ja kui end tõbisena tunned, siis püsi kodus. Ei ole keerulised asjad, aga kui me kõik seda järgime, siis ehk ei saa see koroona enam nii hoogsalt levida ja saame varsti jälle oma lähedastega koos olla.

11.detsember - Chocolate Cherry Gin

 Ma ikka jätkuvalt ootan, kas ja millal kalendrist tuleb Hot Sauce Gin, aga seni pole veel õnneks läinud. Ei läinud ka täna, sest tänane gin on hoopis Chocolate Cherry Gin. Kui kirsi-gin oli tumepunast värvi, siis see märjuke on täiesti selge. Mulle meeldib tootja kodulehel tutvustus: Chocolate is great. Cherries are great. Gin is great.You understand what we're getting at here, right? If not, allow us to spell it out. Chocolate Cherry Gin is a thing. A great thing, specifically.

/Muljed: Kokteili tegin jälle jää + gin + indian tonic. Seni üks selgeima ja tugevaima maitsega gin, täitsa kohe ongi tunda kirssi ja shokolaadi. See ei ole selline magus kirss nagu esimese detsembri Cherry Gin oli, pigem mõrkjas ja tummine. Aga täiesti äratuntavalt kirsine ja shokolaadine. Õnneks ei ole see nii hea, et panna mind kahetsema, et ma selle esimese kirsi-gini juba ära tellisin :D Napikas :D

Detsembri graafik

 

Üsna täpne kirjeldus :D Jõulukingitustega olen tõsiselt graafikust maas. Töö osaga olen õnneks kenasti järjel :D

10.detsember - Finger Lime Gin

 

Täna on siis giniks Finger Lime Gin. Ma polnud ausalt varem kuulnudki, et olemas selline puuvili nagu "finger lime" ja ma ei leia kiirel otsingul ka eestikeelset vastet sellele. Igatahes sain natuke end harida ja uue puuviljaga tutvuda. Maitselt peaks olema sarnane tavalisele laimile ja kokteilisoovitus on ikka klassikaline gin&toonik. Peab õhtul toonikut juurde tooma, hakkab vaikselt otsa saama juba.

9.detsember - Rhubarb Triangle Gin

 

Oi, rabarberi gini ootasin ma väga. Ma olen suur rabarberi armastaja ja kodumaised rabarberi ginid meeldivad mulle väga. Tänane päeva-gin on Rhubarb Triangle Gin, mis on tehtud rabarberist, mis on korjatud ainult kuulsast rabarberi kolmnurgast - famous Rhubarb Triangle, formed by the cities of Bradford, Leeds and Wakefield. Serveerimissoovitus on värske õunamahl. Polegi gini kunagi õunamahlaga proovinud, eks tuleb siis poes käia ja järgi proovida :)

/Muljed: See gin on meeldivalt magusa rabarberimaitsega, oleks täitsa joodav ka iseseisvalt jääga. Aga ma tegin siiski tootja soovituse järgi õunamahlaga kokteili ja pean nentima, et tõesti sobis kenasti. Kuigi pean nentima, et Eesti tootjate rabarberigin on rohkem rabarberisema maitsega...

8.detsember - Rickey Gin

 Tänane päeva-gin on Rickey Gin by New Columbia Distillers. See peaks siis olema Gin Rickey kokteilist inspiratsiooni saanud retsept. Tundub, et laimilehed, laimikoored ja lihtsalt ohtralt tsitruselisi. Kuigi lugedes neid kirjeldusi, mis tootja lehel on, siis tundub, et autor oli juba paar pudelit gini hinge alla valanud enne kirjutamist :D No lugege ise:

Nose: Oodles of wonderful creamy aromas, with earthy undertones and a good helping of lemon zest alongside a rich, oily and nutty note.

Igatahes tundub joodav asi olevat. Peale üleeilse päevagini manustamist olen natuke ettevaatlik. See rosmariini asi oli ikka päris kole. Ma muidugi olen nüüd ühe päevaga nihkes, kuna tööpäevale eelneval õhtul tundub natuke liig kaks koteili teha, nii et täna joon hoopis eilset gini. Kuigi arvestades, et mu kallis noorem võsuke on JÄLLE lähikontaktsena kodune (koos ülejäänud perega, sest parem karta kui kahetseda), siis kaks drinki ühe õhtuga ei tundu äkitselt üldse nii palju... 

/Muljed: Selle gini tegin kokteiliks Sanpellegrino karboniseeritud apelsinijoogiga. Sobis väga hästi, sest gin oli mõnusalt tsirtuselise mekiga ja oleks joodav ka täitsa ilma lisandita. Ja ma saan aru küll, et minu "eksperthinnangud" on täielik jura, sest ma ei ole absoluutselt spetsialist alkoholi teemal. Aga ma siiski õnneks tean, mis mulle maitseb ja mis mitte :) 

7.detsember - Be Aware Of The Woods Gin

Tänane gin on põnev - Be Aware Of The Woods Gin. Kodulehel on ka tore kirjeldus: Inspired by the scents of the forest, Beware of the Woods Gin takes you on a journey deep into the primordial forest with its herby and citrus botanicals. 

Kokteilisoovituse pildi laenasin tootja kodulehelt. Ma ei ole kindel, kas ma viitsin Camparit ostma minna, aga eks seda vaatab juba peale tööpäeva :)

/Muljed: Olin siiski laisk ja ei käinud poes täiendavat kraami ostmas. Tegin lihtsa kokteili gini ja Fentiman's Sparkling Raspberry limonaadiga. Väga maitsev kokteil tuli. Ei oska küll kommenteerida neid imelisi primordal forest maitseid, aga kokteilis on meeldiv. 

6.detsember - Smoked Rosemary Gin

 Eile olin laisk, ei viitsinud arvutisse ronida, et postitust teha. Ja siis unustasin õhtul kokteili ka teha, sest hakkasin puslet kokku panema ja siis oligi kell juba südaöö ja tundus imelik kokteilitama hakata. 

Aga igatahes siin ta on - Smoked Rosemary Gin. Ütlen ausalt, et see kõlab suht kahtlase maitsena, aga arvustused kiidavad kõrgelt. Eks ma proovin õhtul gin-toonikus järgi, kas on tõesti nii meeldiv maitse kui internet räägib. 

/Muljed: see smoked rosemary oligi täpselt nii jube nagu ma kartsin. Maitses täpselt nii nagu keegi oleks võtnud rosmariinioksa, selle põlema pannud ja siis giniga kustutanud. Kokteiliks tegin lihtsalt gin-tooniku ja isegi tooniks ei päästnud olukorda. Täiesti uskumatult jube gin. 

5.detsember - Chocolate Orange Gin

 Tänane päevagin on Chocolate Orange Gin. Ootan põnevusega, kuidas maitsevad koos gin, shokolaad ja apelsin. Shokolaad ja apelsin on koos väga head, võib täitsa põnev olla. Serveerimissoovitus on tootja kodulehel selline: Sparkling orange & flamed orange twist. Laupäeva puhul vist peaks natuke rohkem pingutama ja mingi keerulisema kokteili kokku keerama :) Tuleb osta shampust ja apelsinimahla. 

/Muljed: Olin nii tubli, et ostsingi väikse Mionetto Prosecco vahujoogi koju. Väikse pudeli sellepärast, et kodus keegi teine ei näidanud üles huvi shampuse joomise vastu. Aura apelsinimahla ostsin ka. Kokku tuli täitsa meeldiv kokteil. Ma ei saa öelda, et ma nüüd eriti tugevat shokolaadimaitset oleks selle gini juures tundnud, aga apelsin oli täitsa olemas. Selline keskmiselt meeldiv gin on :)

4.detsember - Spit-Roasted Pineapple Gin

 Tänane päeva-gin on Spit-Roasted Pineapple Gin, mis kirjade järgi on gin, millele on lisatud lahtisel tulel demerara suhkruga karamellistatud ananassi. Mul juba puhtalt selle kirjelduse peale hakkab suu vett jooksma :) Ananassi ma armastan, gini ka... What could possibly go wrong? Serveerimissoovitus on ka tootja kodulehel: Ginger beer & lime wedge. Tuleb seega poest läbi hüpata :)

/Muljed: ananassi oli tunda vähem kui tootja kirjeldus lubas. Ma muidugi saan aru, et ega gin vist polegi niisama puhtalt joomise jook, peabki kokteilis kasutama. Nii et see puhtalt maitsmise värk polegi vist nii oluline. Kokteiliks segasin gini Stone’s Ginger Joe alkovaba ingveriõluga. Laimi polnud lisada, kuna kogemata kasutasin viimase laimi salatikastmeks ära. Kokteilina oli selline... okei... Kahtlustan, et pigem segas mind ingveriõlle maitse, gini olu suht vähe tunda seal sees. Tervet pudelit koju ei ostaks, aga kui keegi pakub, siis võib veel mekkida. 

3.detsember - Summertide Gin

Kolmas detsember toob hoopis suve meelde - Summertide Gin by Cooper King Distillery. Tootja kodulehe järgi peaks see olema mõnusalt tsitruseline gin, mis kokteiliks vajab vaid Indian toonikut juurde. Kuna esimesel detsembril sai just nimelt Indian toonik koju ostetud, siis tänaõhtune kokteil on hooleta :)

Ja mul pole isegi piinlik, et ma detsembris täiesti ettekavatsetult iga õhtu ühe kokteili endale teen. Peale kogu seda paska, mis 2020. aastal olnud on, oleme me kõik ühe vindise detsembri välja teeninud. 

/Muljed: Tõesti on mõnusalt tsitruseline gin. Lõhn ja maitse on tuntavalt sidrunised. Kokteiliks segasin Indian toonikuga jalisasin sortsu laimi juurde (sest mul pole meeles olnud sidrunit ja apelsini osta.) Väga mõnus kokteil oli. Ma muidugi võiksin mingeid peenemaid asju ka kokku keevitada nende ginidega, aga 30ml pudelikese pärast ei viitsi nii palju võimelda.

Pudelid muideks on igati ausad - kenasti tugevast klaasist ja praktiliselt servani täis. Ei mingit koonerdamist, kõik 30ml saab ausalt kätte. 

Hetkel on paremusjärjestus: kirss, summertide, moonshot. Kirss oli lihtsalt nii hea, et teised ei ole veel samale tasemele küündinud. Täiesti tõsiselt kaalun täismõõdus pudeli tellimist...

2. detsember - Moonshot Gin

Esimese hooga lugesin pudelilt "Moonshine" ja olin kergelt hämmingus :D Googeldamise järel selgus, et wow-efekt on veelgi ägedam! Lugege ise kah:

"Juniper, coriander, cubeb pepper, fresh lemon peel, chamomile flowers, cardamom, dried bitter orange peel, cinnamon, liquorice root and angelica were all sent into the stratosphere at an altitude of at least 20km where they were exposed to extremely low pressures (after 18 or 19km the pressure is already so low that water and fluids in the body boil at body temperature!). Oh yeah, That Boutique-y Gin Company also used moon rock from a lunar meteorite as a botanical, because why not?!"

Ja kui jutust ei piisa, siis tootja kodulehel on ka selline imeline video: 

/Muljed: Nüüd saan siis öelda, et ma olen Space gin'i joonud :D Puhtalt oli maitse minu jaoks natuke liiga... viinane ja eetrine. Kokteiliks valasin jälle gini jääga täidetud segamisnõusse, lisasin 100ml Fentiman's Sparkling Raspberry't ja kurnasin pokaali. Kokteilina oli mõnus, kuigi natuke viskas ikkagi viinast järelmaitset. Eilne kirsi-gin oli igatahes kõvasti parem.

1.detsember - Cherry Gin

 

Kohe näha, kes rohkem oma kalendrist vaimustuses on - lapsed unustasid üldse ära, et avama peaks, mina tegin peale laste kooli saatmist esimese asjana kalendri lahti. (Kodukontori võlud.)

Igatahes google juba töötab ja lõunapausil lähen jalutan poodi vajalikke koostisosasid ostma :) Hiljem lisan siia retsepti ka, mida kasutasin.

(Ma üldse ei luba, et ma iga päev viitsin siia pildi postitada, aga ma üritan...)

/Muljed: äärmiselt mõnusalt kirsine gin, mina igatahes jäin väga rahule. Kokteiliks mingit peent retsepti ei kasutanudki, kuna poes suutsin unustada vajaliku lisandi osta. Seega valasin pudelikese (30ml) gini jääga täidetud segamisnõusse, lisasin 100ml Ørn Craft Indian toonikut, lisasin sortsu laimimahla ja segasin aeglaselt, kuni jook oli kenasti segunenud ja jahtunud. Siis kurnasin shampusepokaali ja voila! oligi valmis :) Maitses igatahes ülihästi. 

I've been a good girl this year!

Tänavuse aasta järel ei hakanud üldse nalja tegema mingi shokolaadi-advendikalendriga. Kui ikka kalender, siis aastale vastavalt. (Kuigi kerge kahtlus on, et ega parema ja ilusama aasta puhul poleks see ostmata jäänud...) 

Nüüd algab iga hommik sellega, et esimese asjana löön google otsingusse sisse <flavour> gin coctail recipe. Ja õhtul, peale laste magamaminekut, tuleb mõnus õhtune kokteil :)

Head detsembrit teilegi! 

***

 Kõik on jumalast hästi, elad oma elu ja puha... ja siis leiad juhuslikult arvutist viimase pildi, mis koos isaga tehtud sai... ja puruned jälle tuhandeks väikeseks valutavaks killukeseks... 

Ja selle asemel, et sõpradega sellest rääkida, kirjutan ma seda anonüümselt netti või jagan chatis inimestega, kellel tegelikult on suhtkoht suva. Sest niimoodi ei koorma ma sõpru oma muredega... Once a helpdesk, always a helpdesk. Et jumala eest teistel halb ei oleks... 

Tere, kool.

Facebooki seina vaadates olen ma vist ainuke lapsevanem, kes a) ei võtnud tänast päeva töölt vabaks ja b) ei teinud pidulikes riietes lastest koos lillekimbuga pilti. Ma täitsa ausalt ei tea isegi, mis riided mu lapsed täna kooli selga panid ja kas nad ka lilled õpetajale viisid. 

Aasta Ema tiitlit ma ilmselgelt ei võida. 

Leid fb'st

Tavaliselt ma ei lähe igasugu ketikirjade ja meemide jagamisega kaasa, sest kes tahab, leiab need ise üles. Aga täna jagas kalli Abikaasa tädi facebookis nii head asja, et võtsin ja kopeerisin selle endale ära. Jagan teiega ka. 

******************

I'm not asking you to kiss me, nor apologize to me when I think you're wrong. 

I won't even ask you to hug me when I need it most. 

I don't ask you to tell me how beautiful I am, even if it's a lie, nor write me anything beautiful. 

I won't even ask you to call me to tell me how your day went, nor tell me you miss me. 

I won't ask you to thank me for everything I do for you, nor to care about me when my soul is down, and of course, I won't ask you to support me in my decisions. 

I won't even ask you to listen to me when I have a thousand stories to tell you. 

I won't ask you to do anything, not even be by my side forever. 

Because if I have to ask you, I don't want it anymore.

******************

(Fb's väideti küll, et see tekst kuulub Frida Kahlole, aga tegelikult pole autor teada. Täpsemalt siin.)

***

 Ja siis ühel päeval avad facebooki päevamälestuse ja sealt vaatab vastu neli aastat tagasi tehtud miniatuurse suguvõsakokkutuleku pilt... Millal see enam nii haiget ei tee? 

Killud

Sain sõbrannaga täna kokku. Polnud ammu näinud ja hakkasime siis vahepealse eluoluga kurssi viima teineteist. Kui mai lõpu juurde jõudsime, siis oli auk. Isegi mõtlemine, et ma pean nüüd ütlema, teeb haiget. Isegi praegu sellest kirjutamine on valus. See on kõige valusam lause, mida mul kunagi on tulnud öelda. Ja siis süda puruneb jälle tuhandeks killuks, pigistan silmad kinni ja üritan end koguda. See igatsus on nii erikuradi suur. Lihtsalt... valus on. Nii kuradi valus. 

Käisin eelmine nädal esimest korda peale urni sängitamist haual. Seisin ja vaatasin ja... sain aru, miks inimesed haudadele pinke panevad. 

Aga egas midagi... olen tugev. Sest mis muud mul üle jääb. 

Iss.

Hüvastijätud on rasked. Kuidas on üldse võimalik jätta hüvasti inimesega, kes on alati olemas olnud? Isegi kolm peotäit mulda ei ole andnud lõpetatuse tunnet, sest... sest mismõttes inimest ei ole enam? Ta ju on alati olemas olnud. Ja isegi kui ma saan aru, et keegi pole igavene, siis ikkagi... see ei ole ju võimalik! See tühi koht on nii kuradima suur, nii kuradima valus ja nii kuradima ootamatu. Teadmine, et ma ei saa enam mitte kunagi, mitte ku-na-gi temaga rääkida... see ei ole veel päriselt kohale jõudnud. See on liiga valus, liiga ahastamapanev, liiga ebaõiglane, liiga... liiga vale. Ma võin ju rääkida teistele, et mind lohutab see, et vähemalt ei olnud lõpp valus ja ei veninud, aga tegelikult on see pullikaka. Sittagi see mind lohutab. Võib-olla siis, kui ma olen lõpuks leppinud sellega... kui igatsus enam nii kuradima toorelt hinges ei kriibi, võib-olla siis oskan ma leida lohutust sellest, kui kiirelt ja valutult lõpp tuli. Aga praegu on ainult üks suur ahastus ja ängistus, et see lõpp üldse tulema pidi. Ühel hetkel on kõik korras ja siis on kolm nädalat pauk paugu otsa ja kõik. Lõpp. Viimane telefonikõne, viimane lause - "Ole tugev" ja vastuseks "No mis mul üle jääb." Ja siis neli päeva hiljem lõplik vaikus. Maailm kukkus kolinal kokku. Kildhaaval, natukese kaupa korjan end iga päevaga aina rohkem kokku... Peaaegu vist petab juba ära, et ehk isegi olen funktsioneeriv täiskasvanu, peaaegu... Hargnevad niidiotsad pole kaugelt vaadates nii hästi näha. Ja ma pingutan, ma ausalt pingutan, et funktsioneerida ja suhelda ja tavapärase eluga toime tulla. Alati ei õnnestu, alati ei ole piisavalt energiat ja jaksu... sest enamus asju pole praegu tegelikult üldse olulised. Suur tühi koht on hoopis. On hoopis pidev "oh, seda peaks rääkima..." ja siis tuleb meelde, et pole enam võimalik rääkida. Mitte kunagi enam. Ja siis jälle kukub maailm natukese kokku. Ja jälle hakkan kildhaaval end kokku korjama. See teeb lihtsalt nii erikuradima palju haiget. Ja ma ei tea, millal ma lõpuks päriselt aru saan, et teda ei ole enam. Päris-päriselt ei olegi. Mitte kunagi enam. Sest praegu ei suuda ma veel öelda seda s-tähega sõna. Isegi "lahkus" on nii valus, et ilma pisarateta see üle huulte ei tule. Ka kirjalikult mitte. Sest... mis kuradi mõttes teda ei ole enam?!? Ta on ju alati olemas olnud. Alati!

Aga egas midagi... Ole tugev! Sest mis muud mul üle jääb, eksole?

Nädal vol... ee.. mitu?

Kodukontorist ja koduõppest on nii kopp ees, et arvestus on sassi läinud, mitmes nädal seda lõbu nautida saab. Üheksas... vist? Kalendrist loendada ka ei viitsi, las ta olla. Tööl lõpetati kodukontorist töötamine ära, aga koolilastega lapsevanematele tehti eraldi diilid, nii et istume aga edasi kodus oma kallite võsukestega. See nädal teen ühe kontoripäeva ja ei hakka üldse varjama, et ma täitsa ootan seda. Lapsed on kallid ja toredad ja ma ausalt ei kahetse, et nad mul olemas on, aga 24/7 on ükskõik keda liiga palju. Vahel panen õhtul lapsed magama ja siis istume ka kalli kaasaga eraldi tubades, sest lihtsalt liiga palju on saanud.

Aga tegelikult... tegelikult on kõik need laste väiksed draamad ja tülid nii ebaolulised, ausalt. Sest vaatamata kõigele oleme me üksteisel olemas, me hoiame ja armastame ja päeva lõpus oleme õnnelikud, et oleme üks pere. Alati ei ole meeles sellele positiivsele keskenduda ja emotsioonid saavad võitu, aga kokkuvõttes loeb ainult see, et me oleme üksteisel olemas. Alati. Ka vihasena ja tülitsedes. Tuleb seda endale lihtsalt tihedamini meelde tuletada.

Ja kui see isolatsioonivärgi leevenemine edukalt ilma tagasilöökideta kulgeb, siis saab ka kallite lähedastega jälle kokku saada. Isegi kui mõnel juhul see kohtumine saab olema mõõtmatult kurvem kui veel nädal tagasi süda oleks osanud arvata. Seni tuleb tugev olla ja hakkama saada. Ka see on osake elust. Ootamatu, valus ja südantlõhestav osake. Aga osake sellegipoolest.

Olge terved ja tehke oma lähedastele üks tugev kallistus. Hinnake seda, et nad teie elus olemas on.

Seitsmes nädal

Oleme veel elus. (Kuid mis elu see on... eksole?) Koduõpe ja kodukontor ja koduköök ajavad hulluks. Täiesti siiralt, mul on niiiiiiiii kõrini. Vahepeal oli vaheaeg, lapsed ei pidanudki kooli minema, jei... Nüüd on jälle kool ja no ausalt, selline tunne nagu lapsed oleksid esimest korda koduõppel. Vaidlemine, kaklemine, anumine ja ähvardamine ja no ikka õpitud ei saa. Tänase päeva järel on vanemal piigal telefonikeeld nädalaks ajaks. Selliseks tüliks läks lõpuks, et mul tuli kõrvust ka suitsu. Tore on see, et kui telefon on käest võetud, siis saavad õega kahekesi tundide kaupa oma toas mängitud, aga kui telefonid on käepärast, siis käivad ja lunivad koguaeg limiiti juurde. 

See paganama koduõpe kestab kuni õppeaasta lõpuni! Saate aru, jah? Ma armastan oma lapsi, tõesti armastan, aga nendega kodus õppida kuni juunini... shoot me now, please! Ilmselgelt oleksin pidanud kohe alguses konkreetse ajagraafiku paika panema ja mitte laskma asjadel loomulikult areneda, sest praeguseks on õppimine ikka tõsine piin nendega. Ja mul on praeguseks nii totaalne kopp ees sellest, et ma pean korraga töötama ja kahte klassi õpetama. Viie koduõppe nädala jooksul (kuues oli vaheaeg) on kummalgi lapsel olnud ÜKS zoomi tund - ühel inglise keeles ja teisel muusikas. Oma klassijuhatajat pole nad poolteist kuud näinud! Õpetajad ainult tulistavad iga päev õppimist ekooli ja meilile ja asi vask. Ma saan ju aru jah, et õpetajale on ka see olukord uus ja tal on palju tööd, et kõikidele oma klassidele-ainetele kodus lahendatavad ülesanded välja nuputada, aga võiks ju ometi leida selle aja, et kord nädalas või kasvõi kahe jooksul saaksid lapsed oma peamist õpetajat ka näha. Aga noh, ju neil on omad põhjused, miks seda toimunud pole. Nooremal õnneks järgmine nädal peaks klassijuhatajaga zoomis grupivestlus tulema, asi seegi.

Laste plokkflööditunnid käivad ka praegu Zoomis. Lapsed on kohe palju rõõmsamad, kui vahepeal kedagi peale vanemate näevad. Kui isolatsiooni alguses plokkflööti kättegi ei võetud, siis nüüd harjutavad peaaegu vabatahtlikult üle päeva juba. Päris lahe, et selline võimalus olemas on :)

Zoomi (ja skype) kaudu saab muidugi ka vähem asjalikke asju teha... näiteks sõpradega juttu ajada ja kokteilitada :D Senine rekord on 6 tundi ja 15 minutit jutti jutustamist. No uskumatult tore oli jälle inimesi näha! Suhtlusvaegus annab täiega tunda. Osad töökaaslased ka satuvad jutujoonele, kui mingi probleemiga helistavad, pool tundi pole üldse probleem juttu ajada :D Kontoris käimine on ikka sotsiaalses mõttes vähemalt mulle väga vajalik asi. Aga noh, enne juunit pole sinna asja... Kuniks lastel koduõpe, seniks minul kodukontor, isegi kui tööandja poolt tagasi kontorisse lastakse. 

Kui vingumine lõpetada, siis raamatute rindel on natukene edasiminekut olnud. Hetkel on loetud 11 raamatut. Viimaseid pole enam siia postitanud, sest need on olnud ingliskeelsed armastusromaanikesed, mis kunagi ämmalt lugemiseks said. Ma õhtuks olen nii küpse tavaliselt, et mingeid sügavat mõtlemist nõudvaid asju lihtsalt ei jaksa lugeda. Tellisin Paavlikaltsuka e-poest veel seitse ingliskeelset raamatut lisaks, on jälle, mida lugeda. Nad võiksid seal suurema valiku raamatuid üles panna, poes kohapeal on ju riiulitekaupa ingliskeelseid raamatuid. Ma telliks hea meelega lisaks miskit :)

Aga jah... Omapärasel ajal elame... Eks ootame-vaatame, kuhu see edasi areneb ja kuidas laheneb. I will survive! Somehow...

3. nädal

Kolmas nädal hakkab vaikselt otsa saama. Rutiin on juba tekkinud, aga vahel ikka peab lastega vaidlema teemal "miks ma pean seda asja õppima" või "miks ma pean koristama/süüa tegema/jne." Nad on mul küll nutikad tüdrukud, aga siiski on neil raske üle saada sellest, et kodus olemine != vaheaeg. Enamasti saavad oma õppimised kenasti tehtud ja eriti palju meie tuge ja abi ei vaja. Vahel on siiski sellised päevad, kus tahaksin lihtsalt kaheks nädalaks kuhugi spaasse puhkama minna ja laste olemasolu unustada. Jauravad ja kauplevad, et jumala eest ei peaks õppima. Kui lõpuks maha rahunevad, siis on 10 minutiga asi tehtud... no milleks see pool tundi kisa sinna ette vajalik oli??

Mingit päevaplaani meil muidugi pole. On lihtsalt paigas, et hommikul on hommikusöök, siis tehakse koolitööd ära, lõuna ajal on tunnine tiir õues ja peale seda on lõpetamata koolitööde tegemine (kui on rohkem teha jäänud või hommikul protestituju oli kohusetundest suurem) ning vaba aeg. Õhtul peale viit-kuut teeme enamasti õues veel ühe vähemalt tunnise tiiru ja siis on juba vaikselt magamamineku aeg. Sellest ma loobunud pole - koolipäevale eelneval õhtul peavad lapsed jätkuvalt ca üheksaks voodis olema, reede-laupäev lasen kümneni olla. Aga ega nad väga ei protesteeri, sest kui õhtul 4-6 kilomeetrit kõndida või tõuksiga sõita, siis on üheksaks ikka üsna väss olla.

Sellest nädalast hakkas tüdrukutel ka plokkflööditund uuesti peale, õpetajaga läbi Zoomi saab kenasti tehtud. Päris koolitunde hakatakse vist järgmisest nädalast ka osaliselt läbi Zoomi või mingi muu rakenduse laivis tegema, siis peab natuke rohkem päevakavaga arvestama hakkama. Hetkel on ikkagi pigem minu survestamine see, mis paneb õppima ja mingistki kodukorrast kinni pidama.

Üks positiivne muutus on küll tulnud - telefonilimiiti enam nii palju lunimas ei käida. On selgeks saanud, et seda ma eriti lahkelt ei anna ja lisaks on nad avastanud, et kui vanematel on tööaeg, saavad nemad enda toas igasugu lollustega tegeleda ilma meiepoolse segamiseta. Praegu on nad näiteks poolteist tundi nukkudega mänginud. Ukse vahelt käisin piilumas, siis mängu on kaasatud nii suured Our Generation nukud ja beebinukud kui ka barbied ja LOL nukukesed. Eks pärastpoole saavad nad ka koristamist harjutada, sest 24/7 kodus viibides olen mina kategooriliselt keeldunud laste eest koristamisest ja nad on seni suhteliselt vähese pahandamisega oma asjad koristatud saanud.

Terviserindel on üle elatud väike nohu (vanem piiga) ja tuumanohu (mina, igakevadine nähtus). Kodukontoris istumisest on paraku selg vahelduva eduga jätkuvalt rohkem või vähem valus ja kange. Süütenöör on tänaseks küll tükimaad lühem kui kodukontori alguses, 24/7 kellegagi koosolemine hakkab vaikselt ajudele. Üksinda jalutamas pole seni veel käinud, sest meil kõigil on vaja värsket õhku ja füüsilist koormust. Aga tundub et varsti peaks vist leidma selle aja, et üksinda paariks tunniks loodusesse jalutama minna. Vaimse tervise huvides.

Lugenud olen ühe raamatu, kaks on pooleli. Kui kunagi viitsimise kokku võtan, siis viskan vahepealsed raamatud ka siia üles.

Teine nädal algas

Tea, kas peaks kuhugi risti tegema või miskit, aga tänane koduõpe on läinud nii valutult, et endal on ka imelik olla. Ainult viis korda pidin sekkuma, kui matetalgude kõrvalt youtube rohkem tähelepanu hakkas saama :D Muidugi omaette teema on see, et pingutama panemiseks parim motivaator on telefonikasutamise limiit ja selle vähendamine/suurendamine. Aga vähemalt on kodus suhteliselt rahulik ja kurja häält pole täna veel kordagi tegema pidanud. Great success!

Eneseisolatsiooni esimene nädal

Humoorikas on lugeda facebookis ja instagramis hunnikute kaupa postitusi, mis kiidavad/soovitavad, kuidas eneseisolatsioon on ideaalne aeg puhkamiseks, raamatute lugemiseks, enesesse süüvimiseks ja üleüldiselt hingelisteks tegevusteks. Unustada ei tohi muidugi ka imelisi soovitusi, mida põnevat ja harivat koos lastega päevade kaupa teha võiks. Ma olen nädala perega kodus istunud ja mul pole kodu ammu nii segamini olnud... Millal ma peaksin veel koristama, kui ma teen esmaspäevast reedeni 8-17 tööd, peale seda kontrollin laste koolitööd ära ja käime väljas jalutamas, et toas päris lolliks ei lähe? Mul pole ammu olnud nii vähe aega iseendale, aega, mil ma olen üksinda ja saan teha midagi, mis on ainult mulle endale.

Samas... Ma olen rakendanud lapsi söögitegemise juures rohkem kui varemalt, sest lõunat ja õhtut tahetakse ju süüa, aga ma pean kella viieni tööd tegema ja lõunapausi veedan ma lastega õues energiat põletades (sest toas lähevad nad lihtsalt pööraseks kulutamata energiast.) Kui mõtlema hakata, siis harivaid asju olen lastega vist siiski teinud... Õpetan neid kokkama, see on ju hariv, onju?
Lapsed ise muidugi leiutavad endale ka uusi mänge, sest meil on telefonikasutamisele limiit peale pandud ja niisama naljalt seda juurde ei saa. Siit ka põhjus, miks elamine on segamini - põnevad mängud käivad läbi mitme toa ja segadus kuulub asja juurde. Järgmine nädal hakkan lapsi harima koristamise kasulikkuse suhtes... :D Kapist kraamiti välja ka plastilliinid, vesivärvid ja guaššid ning tehti nendega kunsti. (Soovitan soojalt meevahast plastilliini, see ei kuiva ära ka lahtiselt seistes, kestab kauem. Meie omad on ostetud Charlot poest, tootjaks on Weible. Hind võib alguses ehmatada, aga meil on need kestnud juba 4-5 aastat, nii et on mitmekordselt raha tasa teeninud.)

Ühtlasi pole ma kunagi töönädalal nii palju liikunud kui praegu. Iga päev teen tunnise tiiru lastega, õhtul pikema tiiru terve perega. Eile käisime perega matkamas. Kokku oleme see nädal liikunud natuke üle 75 kilomeetri ja tänane matk on veel tegemata. Lapsed on enamuse õhtutest olnud tõuksidega, siis jaksavad nad pikemalt liikuda ja tempo on ka mõnusam. Jalutamas oleme käinud nii vihma kui lumega, ei lase ilmal end takistada. Lõunase "kekatunni" lõbusamaks tegemiseks olen lastega improviseerinud jalkamängu kohalikul korvpalliplatsil - väravaks on puust pink, üks on siis väravavahiks ja teised üritavad väikest kummipalli väravasse lüüa. Iga kolme värava järel väravavaht vahetub. Kuna pall on väike ja suhteliselt lössis, siis on see keerulisem kui arvata võiks. Teisipäeval panin lapsed ümber enda tõuksiga tähti ja numbreid tegema. Alguses mossitasid, lõpuks tegid terve tähestiku läbi :) Ilm võiks juba nii soojaks minna, et kannataks rattaga sõitma minna, siis saaks pikemaid trette ette võtta. Hetkel on õhk siiski nii külm, et köha oleks garanteeritud. (Ja kes kurat praegu köhatada julgeks, eksole...)

Õnneks on meil lastel normaalsed õpetajad ja koolitööd ei ole hindelised ning neid ei pea kindlaks kellaajaks esitama. Õpetajad saavad siiski aru, et esimese ja kolmanda klassi lapsed päris ise kõiki ülesandeid tehtud ei saa ja esitamiseks on ka vanemate abi vaja, vanemad aga teevad ju päeval tööd. Õpetajad kontrollivad peale koroona-jama lõppu tehtud tööd pisteliselt üle ja ongi kõik. Vähem stressi lastele ja vanematele. Koolist saadeti tagasiside ankeet esimese koduõppe nädala kohta, seal oli ka punkt, et kirjuta, mida positiivset oli see nädal koduõppe juures. Kirjutasin sinna ausalt, et sain aru, et õpetajad on pühakud ja on väärt korralikku palgatõusu :D Olgu, koolis lapsed ilmselt virisevad vähem ja õpivad usinamalt, aga mul oli juba kolmapäevaks närv nii must, et tekkis tahtmine polikliinikusse ukselinki limpsima minna... Aga ei ole hullu, saame hakkama, peab saama...

Kokkuvõtteks pean ausalt ütlema, et ma ei jõua ära oodata, millal see jama läbi saab. Ma päriselt olen parem inimene, kui ma saan vahepeal aega iseenedale. Aga kuna praegu on selleks ainuke võimalus see, et kas mina lähen üksinda välja (ja jala liikudes on valikus kodulähedane porine metsatee või kergliiklustee) või läheb mees lastega õue, siis kumbki variant pole eriti hea, sest liikuda on vaja kõigil. Ja kui kuhugi koos sõita, siis ei lähe ju erinevat trajektoori mööda jalutama. Tuleb hakkama saada.

Projekt "50 raamatut aastaga" on hetkel suure küsimärgi all, sest see nädal olen ma jõudnud lugeda umbes 10 lehekülge. Kergemaks ei tee muidugi asja ka see, et ma suutsin poest osta mingi tiinekate romaani, millest on end paganama raske läbi närida, no ei suuda samastuda lihtsalt. (Lootsin, et on lõbus naistekas, aga ei süvenenud piisavalt ja no läks tsiba nihu see valik. Samas kolme euro eest sobib ka see.)

Aga egas midagi, tulebki end sisse pakkida ja jalutama minna. Püsige terved!

Lost in corona :D

Ütlen kohe ausalt ära, et ma tõesti päriselt armastan oma lapsi, ausalt ka. Ja nendega 24/7 koosolemine ei oleks tavaolukorras midagi hullu. Tavaolukorras. Aga praegu, kui ma pean 8-17 tegema tööd ja samal ajal olema ema, kokk ja õpetaja, siis ausalt, siis see on väsitav. Õnneks pole ma neid lapsi üksinda teinud ja mu kallis abikaasa on päriselt ka lastele isaks, nii et õppimise osa on pool päeva rohkem tema hallata. Minu töö on rohkem kellaaegadega seotud, temal peab lihtsalt õhtuks asjad tehtud olema ja vaid mõned asjad on kellaajaliselt kindlalt paigal. Ja õnneks saab mu kallis kaasa ka aru, et isa roll pole vaid seemendaja olla ja raha koju tassida, vaid isaks olemine tähendab päriselt lastega tegelemist ja kodus võrdselt panustamist. Üksinda oleks see küll horror praegu! Aga isegi kahekesi koos toimetades on õhtuks ikkagi juhe umbes ja närvid pingul. 

Ainuke "tund", mida mina hetkel naudin ja rangelt kehtestan, on kehaline kasvatus :D Tööpäeviti käin ma nagunii alati lõunasel ajal tunnikese jalutamas, nüüd lihtsalt tirin lapsed ka kaasa, et nad saaksid oma energiat kulutada. Külavahel pole küll teab mis põnev nädalate kaupa jalutada, aga pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Kui see pori nüüd natuke tagasi tõmbaks, saaks metsavahele ka kondama minna, aga hetkel oleksime lihtsalt põlvini mudas, kui seda üritaksime. Õhtuti oleme nüüd ka terve perega läinud tunniks end liigutama. Õnneks on meil siin kergliiklustee, kus lapsed saavad tõuksiga sõita ja lühikese autosõidu kaugusel on ka mitmeid terviseradasid, kuhu minna saab. Boonuseks on see, et lapsed on uneajaks nii väsinud, et kustuvad paari minutiga. Victory! :D

Eks näis, kaua see olukord kestab. Hetkel veel lastel kodus tegevust jagub, avastavad enda jaoks vanu lauamänge ja täna näiteks meisterdasid meevahast voolimismassist tund aega puid ja sisalikke. Eks nad kraaklevad ka omavahel, kui igav hakkab või väsimus peale tuleb, aga vähemalt koroonahirmu oleme vist suutnud selgitamisega maandada ja nad võtavad olukorda suhteliselt rahulikult. Mina ise... mina võtan ka rahulikult. Toidukraami oleme varunud, võttis küll mitu poeskäiku, et kõik vajalikud asjad ostetud saaksid, aga nüüd on seis hea. (See on hämmastav, kuidas järjest avastas asju, mis olid otsa saanud ja mida nii-ehk-naa oleks ostma pidanud, näiteks shampoon ja ülla-ülla, makaronid!) 

Ainuke asi, millest tuliselt kahju on... Noorema lapse sünnipäevapidu lükkub nüüd teadmata kaugele edasi. Mul juba on paar ideed, kuidas pereringis see päev eriliseks teha, aga eks näis, kas ja kui palju sel ajal liikuda saab. Matk ja piknik oleks ideaalne, aga see eeldab head ilma ja liikumiskeelu puudumist. Loodame parimat, eks. 

5. The Last Wish (Andzej Sapkowski)

Jõudsin lõpuks ka Witcheri raamatute lugemiseni. Üldiselt on mul kuri kahtlus, et kui ma poleks juba sarja näinud, siis ma vist ei oleks seda raamatut lõpuni lugenud. Mitte et see halb oleks, aga raamatud on natuke samasuguse ühelt asjalt teisele hüppava sisuga nagu seriaalgi ja kergelt hakkab see segama. Samas oli huvitav lugedes võrrelda seriaaliga, mida oli muudetud ja mis oli samaks jäänud.
Koos seriaaliga on OK lugemisvara, aga ma vist pole nii tulihingeline fantasy fänn, et niisama lugema oleks sattunud.
Siiski luban, et loen kogu sarja raamatud läbi, sest endale nii lubatud sai.

4. Valge Rahvas (Frances Hodgson Burnett)

Oi, kus ma panin bambusesse selle raamatu unejutuks valimisega. See ju võib lasteraamat olla, aga mõeldud on ta ilmselgelt vanematele lastele kui minu kümnene ja kohe-kohe kaheksane. Umbes poole raamatu pealt laksasin ära, millest päriselt jutt käib ja no see polnud päris unejutuks sobiv teema. Aga kuna selleks hetkeks oli lastele see raamat meeldima hakanud, siis pooleli jätta nad ei lubanud. Lugesin ikka lõpuni, kuigi jätsin kohati lauseid vahele ja pehmendasin sisu. Noorem laps õnneks ei hammustanud läbi, mis teema tegelikult oli, aga vanem tuli vaikselt pärast küsima.

Ma ei ütle, et see oli halb raamat, sest ei olnud. Aga unejutuks ma seda ei soovita. Hetkel panin Kahe väikese palveränduri teekonna ootele ja sirvin selle ise esimesena läbi. Netist hinnangud on nii- ja naasugused, ei usalda lihtsalt pimesi lastele ette lugeda peale Valge rahva äpardust.

3. Salaaed (Frances Hodgson Burnett)

Salaaed on üks minu lapsepõlve lemmikuid ja kuna ma võtsin eelmise aasta lõpuks käsile enda lemmikute tutvustamise oma lastele, siis polnud raske valida, mis esimeseks võtta. Alustasime Frances H. Burnett'i raamatutest, "Väike printsess" sai aasta lõpus loetud, nüüd siis "Salaaed" ja järge ootavad veel kolm raamatut - "Valge rahvas", "Kahe väikese palveränduri teekond" ja "Väike lord Fauntleroy." Neist kahte esimest pole ma ise kunagi lugenud, aga leidsin need kasutatud raamatute poest, kui Väikest lordi otsisin.

Salaaed on üks imeliselt hea raamat, mida on ka täiskasvanuna mõnus lugeda. Lapsed muidugi olid sellest raamatust nii vaimustuses, et harvad polnud õhtud, kus nad end juba kell kaheksa voodisse sättisid, et ma jõuaksin neile võimalikult palju ette lugeda.
Burnett'i stiil tundub olevat see, et peategelaseks on orvuks jäänud väike laps, kes läbi raskuste leiab endale sõbrad ja saab õnnelikuks. Salaaias on selleks inetu ja pahur Mary, kes peale vanemate surma Indiast Inglismaale oma onu juurde kolib ja seal iseenda hooleks jäetakse. Mis edasi saab, seda ma ette ei jutusta :) Aga lugeda soovitan küll, kümnene ja peaaegu kaheksane olid igatahes väga põnevil ja arutasid pikalt, mis seal edasi juhtuda veel võiks.

10

Kümme aastat. Täpselt nii kaua on kestnud mu elu suurim ja põnevaim seiklus. Kümme aastat olen ma olnud ühe imelise plikatirtsu ema. Ise ka ei suuda uskuda, et sellest hetkest on juba nii palju aega möödas. Alles pandi see pisike pamp mulle rinnale ja nüüd on juba puberteet uksele koputamas. Ma näen nii palju iseennast selles preilis, et mul on juba ette endast kahju, kui puberteet täiega sisse kolib. Ei olnud mina kõige vaiksem ja rahulikum teismeline ja karta on, et sama teed läheb ka mu vanem piiga. Kui nüüd kuskilt leiaks seda rahu ja kannatlikkust, et mitte minna kaasa lapse emotsioonide möllamisega, siis oleks küll väga hea.

Aga need kümme aastat on põnevad olnud. Käigupealt leiutad lahendusi olukordadele, kus pole kunagi varem olnud, otsid tasakaalu lapse ja enda soovide-ootuste vahel ja üritad lapsest head inimest kasvatada. Ühel hetkel karjub laps, et sa oled halb ema ja et teistel emad lubavad seda või teist asja teha, ja siis teisel hetkel tuleb teeb kalli ja tänab, et ma olen teinud need reeglid mis ma olen teinud, sest tänu sellele ta saab aru, et ma hoolin ja armastan, sest tahan, et tal läheks hästi. Tasakaalu leidmine on raske, aga eks see üks katse-eksitusmeetod ole. You win some, you lose some. Kui päeva lõpus laps kalli teeb ja ütleb, et armastab mind, siis järelikult midagi sai siiski õigesti tehtud.

Uus väljakutse on nüüd selle noore piiga neiuks ja naiseks kasvatamine. Kerge ei saa see olema, aga eks kahekesi koos üksteise piire kombates saame sellega edukalt hakkama. :) Kindel on vaid see, et ma ei kahetse mitte millisekundikski, et ma otsustasin emaks saada.

2. Minu pöörane FSB kallim (Olga Bešlei)

Elu Venemaal kõlab päris huvitava ettevõtmisena, kui seda raamatut uskuda. Tõestisündinud lood autori enda elust ja no lugemist ja muigamist jagub. Ma üldiselt ei oska väga arvustusi kirjutada, aga seda võin küll öelda, et täiega soovitan seda raamatut lugeda. Selline kerge raamat, mida näiteks randa kaasa võtta või kasvõi bussis leheküljekaupa lugeda. Ei ole vaja tohutut süvenemist ja pole hullu, kui ka poole lause pealt pooleli peab jätma.

Järgmiseks võtan käsile Witcheri raamatusarja. Langesin ka reklaamiohvriks ja vaatasin sarja ära. No kuradi hea sari oli. Nüüd tekkis soov ka raamatud läbi lugeda, siis saab ehk natuke rohkem aru, kes ja mis ja kus.

1. Playgroups and Prosecco (Jo Middleton)

"50 raamatut aastaga" uusaastalubaduse esimene samm tehtud, kõigest 49 veel.
Ma ei ole kunagi väitnud, et mul oleks eriliselt peened ja sügavad lugemiseelistused. Pigem vastupidi - ma loen suurima hea meelega põnevikke ja armastusromaanikesi. "Playgroups and Prosecco" on täpselt selline kerge ja lõbus raamat, mille lugemiseks ei pea väga süvenema ja aju väsitama. Mulle sellised päevikuvormis raamatud meeldivad, neid on mugav lugeda ja selline "justkui päris isiklik elu" stiil muudab minu jaoks raamatu huvitavamaks. Ja no kergem on ka samastuda, kui teemaks on kellegi justkui päriskogemused laste, töö ja suhete balanseerimisel. Mulle see raamat igatahes meeldis. Aasta esimeseks raamatuks sobis väga hästi :)

(Praegu muidugi tuli meelde, et ma laenasin kellelegi oma "Why Mommy Drinks" raamatu ja mul pole õrna aimugi, kellele... Tagasi ma seda igatahes saanud pole...)

(Ühtlasi kavatsen ma täiesti ülbelt 50 raamatu hulka arvestada ka lastele unejutuks loetavad raamatud. Kuna võtsin käsile lastele enda lapsepõlve lemmikute tutvustamise, siis loen neile praegu n-ö päris raamatuid, mitte mingeid 10-lehelisi lühijutukesi. Just aasta lõpus sai läbi "Väike Printsess," praegu on käsil "Salaaed". Koledamal kombel tahaks kodusesse raamaturiiulisse ka sama autori "Väike lord Fauntleroy'd", aga ei leia seda mitte kuskilt ei uue ega vanana.)