Kümme aastat. Täpselt nii kaua on kestnud mu elu suurim ja põnevaim seiklus. Kümme aastat olen ma olnud ühe imelise plikatirtsu ema. Ise ka ei suuda uskuda, et sellest hetkest on juba nii palju aega möödas. Alles pandi see pisike pamp mulle rinnale ja nüüd on juba puberteet uksele koputamas. Ma näen nii palju iseennast selles preilis, et mul on juba ette endast kahju, kui puberteet täiega sisse kolib. Ei olnud mina kõige vaiksem ja rahulikum teismeline ja karta on, et sama teed läheb ka mu vanem piiga. Kui nüüd kuskilt leiaks seda rahu ja kannatlikkust, et mitte minna kaasa lapse emotsioonide möllamisega, siis oleks küll väga hea.
Aga need kümme aastat on põnevad olnud. Käigupealt leiutad lahendusi olukordadele, kus pole kunagi varem olnud, otsid tasakaalu lapse ja enda soovide-ootuste vahel ja üritad lapsest head inimest kasvatada. Ühel hetkel karjub laps, et sa oled halb ema ja et teistel emad lubavad seda või teist asja teha, ja siis teisel hetkel tuleb teeb kalli ja tänab, et ma olen teinud need reeglid mis ma olen teinud, sest tänu sellele ta saab aru, et ma hoolin ja armastan, sest tahan, et tal läheks hästi. Tasakaalu leidmine on raske, aga eks see üks katse-eksitusmeetod ole. You win some, you lose some. Kui päeva lõpus laps kalli teeb ja ütleb, et armastab mind, siis järelikult midagi sai siiski õigesti tehtud.
Uus väljakutse on nüüd selle noore piiga neiuks ja naiseks kasvatamine. Kerge ei saa see olema, aga eks kahekesi koos üksteise piire kombates saame sellega edukalt hakkama. :) Kindel on vaid see, et ma ei kahetse mitte millisekundikski, et ma otsustasin emaks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar