Hüvastijätud on rasked. Kuidas on üldse võimalik jätta hüvasti inimesega, kes on alati olemas olnud? Isegi kolm peotäit mulda ei ole andnud lõpetatuse tunnet, sest... sest mismõttes inimest ei ole enam? Ta ju on alati olemas olnud. Ja isegi kui ma saan aru, et keegi pole igavene, siis ikkagi... see ei ole ju võimalik! See tühi koht on nii kuradima suur, nii kuradima valus ja nii kuradima ootamatu. Teadmine, et ma ei saa enam mitte kunagi, mitte ku-na-gi temaga rääkida... see ei ole veel päriselt kohale jõudnud. See on liiga valus, liiga ahastamapanev, liiga ebaõiglane, liiga... liiga vale. Ma võin ju rääkida teistele, et mind lohutab see, et vähemalt ei olnud lõpp valus ja ei veninud, aga tegelikult on see pullikaka. Sittagi see mind lohutab. Võib-olla siis, kui ma olen lõpuks leppinud sellega... kui igatsus enam nii kuradima toorelt hinges ei kriibi, võib-olla siis oskan ma leida lohutust sellest, kui kiirelt ja valutult lõpp tuli. Aga praegu on ainult üks suur ahastus ja ängistus, et see lõpp üldse tulema pidi. Ühel hetkel on kõik korras ja siis on kolm nädalat pauk paugu otsa ja kõik. Lõpp. Viimane telefonikõne, viimane lause - "Ole tugev" ja vastuseks "No mis mul üle jääb." Ja siis neli päeva hiljem lõplik vaikus. Maailm kukkus kolinal kokku. Kildhaaval, natukese kaupa korjan end iga päevaga aina rohkem kokku... Peaaegu vist petab juba ära, et ehk isegi olen funktsioneeriv täiskasvanu, peaaegu... Hargnevad niidiotsad pole kaugelt vaadates nii hästi näha. Ja ma pingutan, ma ausalt pingutan, et funktsioneerida ja suhelda ja tavapärase eluga toime tulla. Alati ei õnnestu, alati ei ole piisavalt energiat ja jaksu... sest enamus asju pole praegu tegelikult üldse olulised. Suur tühi koht on hoopis. On hoopis pidev "oh, seda peaks rääkima..." ja siis tuleb meelde, et pole enam võimalik rääkida. Mitte kunagi enam. Ja siis jälle kukub maailm natukese kokku. Ja jälle hakkan kildhaaval end kokku korjama. See teeb lihtsalt nii erikuradima palju haiget. Ja ma ei tea, millal ma lõpuks päriselt aru saan, et teda ei ole enam. Päris-päriselt ei olegi. Mitte kunagi enam. Sest praegu ei suuda ma veel öelda seda s-tähega sõna. Isegi "lahkus" on nii valus, et ilma pisarateta see üle huulte ei tule. Ka kirjalikult mitte. Sest... mis kuradi mõttes teda ei ole enam?!? Ta on ju alati olemas olnud. Alati!
Aga egas midagi... Ole tugev! Sest mis muud mul üle jääb, eksole?