Ma olin juba teinud rahu teadmisega, et mitu vana sõprust on hääbunud ja surnud ja siis tuli mu sünnipäev... Ja järjest helistasid inimesed, kellest polnud juba mitte lihtsalt kuid vaid lausa peaaegu aasta midagi kuulnud. Üldse ei varja, see oli üks ilusamaid ja rõõmsamaid sünnipäevasid üle mitme aasta, sest kallid sõbrad võtsid selle hetke oma päevast, et ühele vanale Mutile helistada ja õnne soovida. Ja mitte lihtsalt õnne soovida vaid üks eriti kallis sõber lausa tegi üle mitme aasta esimest korda konkreetse ettepaneku, kus ja millal kokku võiks saada. Ja mul on niiiiii hea meel selle üle, sest mul juba oli enne ühepoolsest pingutamisest loobumist tunne, et ma lihtsalt tüütan ja käin pinda ja ta tegelt parema meelega enam ei suhtleks. Imesid juhtub :) Niimoodi täitsa võib vananeda :) Kuigi ma pole jätkuvalt päevagi vanem kui 30 :D
...
Muidugi kui ma eelmise reede öösel kell pool kolm peale toredate inimestega oma sünnipäeva tähistamiselt taksoga koju sõitsin, siis taksojuht pani mind paika - kõigepealt uuris, mida reede õhtul linnas tegin, siis imestas, et sünnipäev ja nii kaine ja siis põrutas resoluutselt: "Ega sellises vanuses ei kõlbagi end enam linnas purju juua." Vot.
(Olgu öeldud, et oma vanust ma talle ei öelnud, aga selgus, et ma suudan hämmastavalt veenvalt peaaegu kaine kõlada ka mitte-nii-kaines konditsioonis. But... I regret nothing!)