Sain sõbrannaga täna kokku. Polnud ammu näinud ja hakkasime siis vahepealse eluoluga kurssi viima teineteist. Kui mai lõpu juurde jõudsime, siis oli auk. Isegi mõtlemine, et ma pean nüüd ütlema, teeb haiget. Isegi praegu sellest kirjutamine on valus. See on kõige valusam lause, mida mul kunagi on tulnud öelda. Ja siis süda puruneb jälle tuhandeks killuks, pigistan silmad kinni ja üritan end koguda. See igatsus on nii erikuradi suur. Lihtsalt... valus on. Nii kuradi valus.
Käisin eelmine nädal esimest korda peale urni sängitamist haual. Seisin ja vaatasin ja... sain aru, miks inimesed haudadele pinke panevad.
Aga egas midagi... olen tugev. Sest mis muud mul üle jääb.