Oeh.

Info üleküllus on hullem kui info puudumine. Ausalt kohe. Iga asja kohta võib ühe otsinguga leida nii 10 kiitvat kui ka 10 laitvat kommentaari. Ühele meeldib, teine vihkab kirglikult. Üks soovitab, teine arvab, et ei soovitaks vaenlaselegi. Kuidas sellises virr-varris on üldse võimalik õiged valikud teha ja välja valida just see õige, mis mulle sobib? Täiesti peata kana tunne on! Kohutav.

Ego.

Inimeste negatiivsus ajab marru ja vihastab. Nii ei saa, nii ei taha, nii ei sobi... Kes üleüldse küsis? Kas on nii palju tahta, et vahelduseks tuntaks ka rõõmu ja elataks kaasa? Lihtsalt sellepärast, et see on MINU elu. Minu valik, minu soov ja minu tahe. Vahepeal, muideks, olengi mina kõige tähtsam.

Kõrgemale!

Kui veel natuke aega tagasi oli tibinal enda püsti ajamine stiilis "vaata-vaata-vaata mind!", siis nüüd on sujuvalt saanud sellest "ohhoo, mis asjad siin üleval kõik on... las ma võtan selle juhtme/pastaka/paberi/jne". Muudkui käi ja tõsta asju aina kõrgemale. Sest miski ei maitse paremini, kui keelatud asjad, eriti kui tegemist on ajakirjadega.

Alejandro

Lugu, mis mind viimane nädal tõsiselt kummitamas käib. See on üks trennilugusid meil ja kui täna mingis poes seda raadiost kuulsin, siis tekkis kohe tahtmine see üles otsida ja üle kuulata. Mõnus lugu :)


Ning jah, ma käin alates teisipäevast trennis. Hüppan ja kargan lapsega ringi ning üritan lõpuks ometi oma beebikilodest lahti saada. Iseendale üllatusena polegi niiii kehvas vormis (või on trenn lihtsalt sedavõrd kerge), suudan peaaegu kõik harjutused täies mahus kaasa teha. Ainult kätekõverdused ja külili olles küünarnukile toetudes puusa üleval hoidmine ei taha eriti õnnestuda. Kusjuures parem käsi on palju-palju tugevam kui vasak! Kätekõverduste puhul on muidugi gravitatsioonijõud tugevam kui minu väiksed väetid musklid... Aga ma vähemalt üritan. Kui kunagi suudan teha ühe korraliku kätekõverduse (mitte sellise "ähkides puhkides veerand sentimeetrit alla ja ägisedes üles tagasi"), siis... maiteagi... siis teen midagi head ja erilist selle tähistamiseks. Kooki näiteks :D

Lisaks hakkab septembrist jälle beebivõimlemine ja loodetavasti ka beebiujumine, seega saab ka laps jälle "trenni" minna. Sportlik sügis.

Ebaõnn

Einoh vahva, avastasin just enda nime guugeldades, et olen umbes aasta tagasi võitnud Selveris mingi ajakirja tellimuse. Kui siis hakkasin uurima, et miks ma sellekohast infot pole saanud, siis avastasin, et tere-tore - minu meiliaadress on süsteemi vigaselt sisestatud, ühte tähte oli kahe asemel kolm korda. Seega jäin tänu infoleti töötaja näpukale oma auhinnast ilma. (Kui kampaanias lubatakse, et võitjatega võetakse ühendust, siis ma ei hakka ju ise kontrollimas käima, kas olen võitnud. Eriti kui ma pole pidanud kampaanias osalemiseks midagi muud tegema kui lihtsalt teatud toodet ostes partnerkaarti kasutama.) Igatahes ebaõnn.

Usin.

Tegime mitu nädalat tagasi arvutilaual ühe kõige alumise riiuli tühjaks - laps tundis elavat huvi sealolevate kruvikeerajate ja muu träna vastu. See esmaspäev avastas laps, et üle selle tühjaks tehtud riiuli saab edukalt arvutilaua alla ronida ja teisel pool olevat alumist riiulit revideerida. Tegime selle tühjaks. Täna siis vaatas laps, et jube igav on, lähme vaatame, mis seal tsiba kõrgemal riiulil leida võib. Kuna ma olen jätkuvalt seda meelt, et kaablitangid ja kruvikeerajad pole veel eakohased mänguasjad, siis tegin riiuli tühjaks. Nüüd istub ta arvutilaua all ja närib isukalt mõõdulindi riputusaasa. Mänguasjadega võin vist ise mängida, need ei lähe üldse loosi.

Köögist

Ma olen tubli - 4,5 liitrit seljanka supipõhja sai just valmis vaaritatud, eile tegin rabarberi-apelsinimoosi ja marineeritud kurki kah. Oma järge ootab borš ja hea õnne korral veel rabarberi-apelsinimoosi. (Hea õnn = õnnestub kuskilt veel rabarberit välja võluda.) Hädasti oleks vaja üht suurt potti, praegu 3-liitrine ei sobi ikka üldse hoidistamiseks. Liiga väike on. 7- või suisa 10-liitrine oleks ideaalne. Tuleb kaubandusvõrku sukelduda.

Aga järgmise vaaritamise võtab nädalavahetusel ette. On ikka jube tüütu südaööni köögis kükitada. Õnneks on mul niivõrd hea mees, et ta on nõus mitte lihtsalt seltsiks olema vaid suisa laenab abistavat kätt. Üksinda oleksin vist ikka veel pliidi ääres.

7 kuud õnne :)

Ühtlasi ka 7 kuud normaalselt magamata öid, lugemata raamatuid, käimata üritusi ja nägemata filme.

Aga nagu mu õeraas sünnipäevatoostis ütles - tal on hea meel näha, et tema pisike õde on õnnelik - ja ma tõesti olen õnnelik. Ja see on nii hea tunne!