teisipäev, 23. mai 2017

Agar ogar varsti lõpetab

Ma olen ikka multifunktsionaalne idioot. Vähe sellest, et ma sisuliselt üksinda tegin valmis fotoraamatu ja olen suuremalt jaolt üksinda ka lõpupidu korraldanud, nüüd ma kirjutasin veel üksinda lapsevanemate esindajale kõne valmis. Eriti armas on see, kuidas neli-viis ema on küsinud, kas on veel midagi teha, milles mul abi oleks vaja (nüüd on ju hea turvaline küsida, pidu kohe ukse ees, on väike tõenäosus, et reaalselt ka midagi tegema peab...) ja kuuldes, et kõne oleks vaja kirjutada, hakkavad kohe seletama "oi, ei-ei-ei, mina ei oska kõne kirjutada!" ja kaovad kiirelt minema. Tahaks kohe täitsa küsida, et miks mina pean oskama? Aga noh... agar ogar nagu ma olen, eks ma siis oskan. Nagu mul oleks valikut, eksole...
Istusin aga oma tuumanohuga arvuti taha ja tund aega hiljem on umbes kaheminutine kõne valmis. Eks see üks käkerdis on, aga valmis ta sai. Loodan vaid, et sellel lapsevanemal, kes kõne ette peab lugema, on ka aega, et seda harjutada. Lõpupidu on ju juba neljapäeval...

Igatahes multifunktsionaalne idioot ostis täna külmkappi Asti valmis, et neljapäeva õhtul tähistada nii lapse lasteaia lõpetamist kui ka (loodetavasti edukat) lõpupidu. Over and out.

teisipäev, 16. mai 2017

Tänane mõttetera

When it rains, it pours.

Nii palju, nii tüütut ja nii mõtetut tööd pole ammu pidanud tegema. Muuta midagi, mille muutmisest mitte mingit kasu pole, lihtsalt selleks, et paberil asi parem välja näeks. Korrastada süsteemi, mis töötab selliselt, et see sama jama genereeritakse automaatselt tagasi. Aga korda tuleb teha. Et korraks parem pilt oleks. Ja vaja on eile.

Puhkus on liiga kaugel.

neljapäev, 11. mai 2017

No kui just kästakse...

Punkt meie töökorralduse reeglitest:
* Töötaja on kohustatud suitsetama ainult selleks ettenähtud kohas;

Egas midagi, tuleb minna suitsu ostma. :D

esmaspäev, 8. mai 2017

Same shit, different year.

Same shit, different year. Mitte essugi pole muutunud. Paar sõprust ongi peaaegu olematuks hääbunud, kui mina enam regulaarselt ei helistanud ja end meelde ei tuletanud. Asjade loomulik käik ilmselt, aga mul on raske sellega leppida. Veel mõne inimesega on sarnane olukord - kui telefonilogi vaadata, siis sissetulevaid kõnesid viimase aasta jooksul praktiliselt polegi, ainult mina olen helistanud ja sõnumeid saatnud. Teeme aasta pärast uue kokkuvõtte...?


Või on minu ootused sõprusele ajast ja arust ning tänapäeval polegi enam moes helistada? Et sõpruse püsimiseks täiesti piisab, kui facebookis piltidele like klikkida ja kord-paar aastas kommenteerida? No ei oska mina sellega kaasa minna, mina tahan ikka päriselt suhelda! Mulle ilmselt jääb veel pikalt hinge mu 35. sünnipäev, mil kõige kallimad sõbrad ei vaevunud isegi mitte helistama, küllatulemisest rääkimata. Mis teha, kui ma selline vanamoeline mutt olen.

2017 = 1800

Esimese nelja kuu graafikut vaadates tuleb nentida, et 1800 kilomeetrit tundub täitsa teostatav eesmärk. Vot, kuidas tuleb kasuks, kui lõunastel jalutuskäikudel on olemas seltsiline, kes samuti tahab võimalikult palju kõndida. Mina igatahes olen väga rahul. :)

Uneröövel

Mina ei tohi peale kella nelja-viit kohvi juua. Päriselt ka. Sest kui ma joon, siis ongi nii, et ma vahin kell pool kaks pühapäeva öösel suurte silmadega ringi, rampväsinud aga und ei tule. Aga homme (õigemini juba täna) tuleb väga asjalik olla.

Oleks see siis esimene kord sellise lollusega hakkama saada, eksole. Mul on ikka vaja korduvalt veenduda, et und ei ole ega tule, kui õhtul vereringes kohvi tiirutab. Idioot.

reede, 28. aprill 2017

Laisk ogar

Hea tunne on, kui suurem osa teemasid on lahenenud ja ülesanded jagatud.
Hetkeseis on siis selline:
* Õpetajate kingitus lahenes ära, tellimus on sisse antud ja varsti peaks valmis saama. Soovitan soojalt kõigil jõulu-/lõpu-/jne kingitusi valides vaadata ka Tallinna Kunstkeraamikatehase suunas. (Facebookileht on neil ka.)
* Fotoraamatud on käes ja kuigi paar viga oli sisse sattunud (kohati pole raamatus piltide vahel olemas neid valgeid ribasid, mis minu arvutis said paika pandud), siis loen ma selle teema edukalt lõpetatuks. Raamatud on kastiga meie voodi all ja ootavad lõpupidu.
* Torditegija on valitud ja üks lapsevanem pakkus end lahkelt ka tellima/transportima. Nüüd tuleb vaid kogus paika panna - kui tuleb ~65 inimest (lapsed+täiskasvanud), kas 8kg torti on piisav?
* Peolaua söögi-joogiga tegin otsuse, et igaüks toob ise meelepärast kraami kaasa. Kartulikrõpsu ja gaseeritud limonaade palusin mitte tuua, eks näis, kuidas sellega läheb...
* Ühekordsed nõud toob igaüks ise kaasa. Laste sünnipäevadest on nagunii enamusel mingid varud kodus olemas, seega ei peaks väga raske lisakohustus olema. Ja olgem ausad, ei jää keegi ka ilma topsita, kui mõni perekond peaks nõud koju unustama. Nagunii ei too ju keegi täpselt 4 taldrikut, topsi ja lusikat. Ikka võetakse varuga.
* Kõne kallal pean veel tööd tegema. Pool-vabatahtlik kõnepidaja on olemas, nüüd on vaja talle vaid kõne valmis kirjutada.
* Selgeks on veel rääkimata, kas ja mismoodi oma rühmaõpetajatele lilled kingime - kas iga laps viib ise lilleõie või teeme ühe ühise kimbu igale õpetajale. Mina isiklikult kaldub pigem arvama, et iga laps tahab nagunii ise õpetajale lille kinkida ja seega oleks ühine kimp over-kill. Samas on nagu naljakas, kui aktusel jagatakse erinevatele lastega kokkupuutunud töötajatele (nt sõimeõpetaja ja muusikaõpetaja) väiksed kimbud tänutäheks ja oma õpetajad sel hetkel ei saagi midagi... (Lasteaias on traditsioon tänada muid lastega tegelenud töötajaid lillekimpudega.) Igatahes viskasin selle kimbu teema suurele ringile õhku, eks näis, kumb variant rohkem poolehoidu leiab.


Nii et hetkel on agar ogar maha rahunenud ja saab natuke aega laisk olla. Umbes kuu aja pärast saan teha kokkuvõtte, kuidas kõik plaanid päris elus teoks said.

kolmapäev, 12. aprill 2017

Köikse ilusamad lillepostamendid on meitel...


*Disclaimer: pilt on minu tehtud, postament mitte. 

kolmapäev, 5. aprill 2017

Ogar eskaleerus napakaks.

Aina paremaks läheb. Nüüd üks lapsevanem kirjutas, et kuna tema idee ei osutunud valituks (laudlina), siis tema ei liitu üldse kingitusega ja teeb hoopis ise eraldi kingitused õpetajatele.
Lihtsalt... ma ei oska enam isegi mitte reageerida. Kui lasteaia lõpetamine, siis tuleb vist ka lapsevanematel käituda nagu me oleksime lasteaialapsed?

Vähemalt fotoraamatu raha on peaaegu kõik lapsevanemad ära maksnud, ainult 3 on veel jäänud. Ja ma pole pidanud isegi mitte meeldetuletama! Edusammud!

...

Tuttava sugulane, 30+ naine, suri ootamatult ja temast jäi maha kaks last, minu omadega suht sama vanad tütred. Ja kõik minu hirmud tulid kolinal tagasi. Mitte et need päriselt kunagi kuhugi kadunud oleksid, aga noh, kontrollisin neid rohkem. Nüüd tõuseb iga imeliku aistingu, valusähvatuse või niisama füüsilise ilmingu peale paanika, kas ehk on midagi hirmsat ja potentsiaalselt eluohtlikku tekkimas. Ma saan mõistusega aru, et no ilmselt ei ole... aga panite tähele - "ilmselt." Isegi mõistusega võttes ei jää kahtluseuss olemata.
See vaevab mind, ei lase magamagi jääda, sest mul käis kaelast imelik valujutt läbi ja nüüd ma mõtlen, et mis siis kui... Ja kogu see kuradi jama, sest üks arst arvas, et äsjasünnitanud ja trombide tõttu haiglasse pandud naisele on kõige õigem öelda "teil on kaks väikest last, parem mõelge sellele, mis neist saab, kui teid enam ei ole." Aitäh talle. Mõtlen. Iga päev mõtlen. Iga. Päev. Ja nii juba viis viimast aastat. Loodan, et ta on endaga rahul. Vähemalt üks meist siis oleks.