esmaspäev, 5. detsember 2016

2016 = 1600+

Märkasin täna hommikul üllatusega, et olen tänavu juba 1700 kilomeetrit kingataldasid kulutanud. Ja kui ma eriti tubli suudan detsembris olla, siis on reaalne oht, et täitub suisa 1800 kilomeetrit.
Kuulõikes näeb tulemus päris kena välja:

Mina igatahes olen väga-väga rahul :)

reede, 28. oktoober 2016

neljapäev, 28. aprill 2016

Mariah Carey

Aprillis leidis aset mu senise elu kõige erilisem kontserdielamus - käisime koos kalli Abikaasaga Mariah Carey kontserdil. See oli ausalt fantastiline kogemus. Istekohad olid meil üsna lava ääres (mitte otse lava ees vaid külgtribüünil) ja vaade laval toimuvale oli suurepärane. Mariah Carey oli võrratu ja olgem ausad, ega tantsupoisid ka just silmale haiget teinud ;) Fotoka unustasin loomulikult maha, aga telefoniga ikka mõned pildid tegin. Eriliselt selged need küll pole ja Mariah on praktiliselt kõigi piltide peal sädelev figuur, kuna ta esinemiskostüümid olid kõik sellisest materjalist, et prožektorivalgus peegeldas tagasi. Kahte laulu filmisin ka ja kuigi pilt väriseb, siis heli on küll üllatavalt hästi peale jäänud.

Igatahes kontsert oli võrratu! Fantastiline oli vahelduseks kalli Abikaasaga kahekesi üks õhtu veeta - õhtusöök ja suurepärane kontsert on päris kena kohting. :) Mõnus, et lapsed on juba nii suured, et saab nad rahulikult ka õhtusel ajal kellelegi hoida anda ja Abikaasaga kahekesi välja minna.


Aga ma ei saa sinna midagi parata, et igakord, kui Without You laul kõlama hakkab, siis mul tekib vastupandamatu soov refräänile kaasa laulma hakata nende kuldsete sõnadega:

teisipäev, 5. aprill 2016

2016 = 1600

Kuna keegi teine mind kiitma ei kipu, siis kiidan ise - märtsis olin nii usin kõndija, et kokku tuli 174,8 kilomeetrit kõndimist! Ise ka ei usu, et nii hea number tuli.

Mul on siiralt kahju, et mul ei olnud nutitelefoni, kui ma peale laste sündi käruga ringi rallisin. Arvestades sammulugejaga saavutatud numbreid oleks kilomeetrite näit tulnud väga muljetavaldav.

neljapäev, 24. märts 2016

Põgene!

Viimasel ajal on Eestis igasugu põgenemistoad väga populaarseks saanud. Kuna ma nooremana armastasin netis erinevaid "escape room" mänge mängida, siis on päris põnev sama asi ka päriselt läbi teha. Hetkel olen kahes erinevas toas käinud - Exit Room'i Protseduuride toas ja Escape Room'i Prison Break toas. Esimesest saime kenasti välja ja aega jäi ülegi, teisest paraku välja ei pääsenud.

Ütlen ausalt, et Protseduuride tuba oli huvitavam, kuna seal oli ohtralt erinevaid mõistatusi ja ülesandeid, igav ei hakanud ja kahte ühesugust ülesannet vist polnudki. Prison Break'is oli igav. Suurem osa ülesandeid oli numbrikoodiga lukkude lahtimuukimine, mis lõpuks lihtsalt tüütas ära. Lisaks oli üks "lahendus" peidus sellises kohas, mille olemasolu kohta me toast ühtegi vihjet ei leidnud ja ainult tänu mängujuhilt küsitud vihjele sellest teada saime. Kasuks ei tulnud ka see, et me olime kuuekesi (6 on liiga palju, eriti kuna ruum oli nii pisike) ja seltskonnas oli üks inimene, kes kohe üldse teistega koostööd teha ei tahtnud ja väga jonnakalt enda ideid peale surus. (Kirsiks tordile oli see, kui lõpus tuli välja, et ühe tema leitud karbi numbrikood oli peidus karbi põhja all ja ta isegi ei olnud seda karpi ümberpööranud ja teistele ka seda muukida ei andnud.) 

Üldiselt tahan kindlasti veel mõnda põgenemistuba proovida, ka Tartus on kaks erinevat kohta avatud. Aga kindel on see, et kuuekesi ma enam ei lähe. Neli inimest on täpselt paras, et piisavalt erinevaid ideid tekiks ja ülesanded edukalt lahendatud saaks.

kolmapäev, 23. märts 2016

2016 = 1600

Märts tõotab tulla väga ilus kõndimise kuu - 7 päeva enne kuulõppu on juba 120 kilomeetrit käidud. Kusjuures sellest umbes 54 kilomeetrit on kõnnitud 9-sentimeetristel kontsadel! :D
Sügisel oli mul vaja viisakaid kontsaga saapaid ja töökaaslase õhutusel ostsin endale udupeened 9-sentimeetrise kontsaga saapad. (Kusjuures kõndimiseks on need maru mugavad, keps ei värisegi all.) Ja kuna nüüd talve lõpus kulus mu armsate tanksaabaste sisse väike auk, kust sulailmadega vesi sisse tuli, siis polnudki muud varianti, kui kontsad alla panna. Pean muidugi ausalt ütlema ka, et hing ihkab kevadet ja ilusate päikeseliste ilmadega ei tahtnud enam teksade ja tanksaabastega ringi käia. Natuke tüütas ära ka, et pidin tööl vetsus riideid vahetama (teksadega tohin tööl olla, aga endal on ebamugav terve päev teksades istuda, seega tööl olen enamasti seelikuga.)

Igatahes... kõndimine on mõnus, minge kõndige ka. Täitsa tasuta trenn, mis ei vaja eraldi õppimist ega erivarustust. Nõuab ainult natuke aega ja viitsimist end uksest välja vedada.

teisipäev, 15. märts 2016

Sõprus?


Kas sõprus, kus mina olen ainus osapool, kes helistab-kirjutab ja kokkusaamisi sebib, on üldse sõpruse nime ja pingutust väärt?

Või kehtib hoopis järgmine ütlus...?


Kas tõesti mina olen see loll, kes vihjest aru ei saa? Aga mis siis saab, kui mina ka enam ei helista ega kokkusaamisi korralda? Satume aasta pärast juhuslikult tänaval kokku, naeratame ebamugavust tundes, hõiskame õhinal "oh, pole ammu näinud, me peaksime kindlasti kokku saama!" ja jookseme kiirelt minema, et järgmisel juhuslikul kohtumisel jälle samasuguseid tühje ettepanekuid kuuldavale tuua?
Ausalt, ma luban - varsti ma võtan end kokku ja ei ole enam see, kes muudkui helistab ja kohtumist korraldada üritab. Kohe, kui ma õpin ühiseid mälestusi ja ajalugu prügikasti viskama.