2020 vs 2021

 
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja teist NII täpselt möödunud aastat kirjeldavat pilti on raske leida. Ma ei hakka üldse teesklema, et minu kaalunumber pole näinud positiivset juurdekasvu võrreldes aastataguse ajaga. Ma pole veel julgenud riidekappi sorteerida, et talvised riided ära panna ja kevadised asemele tõsta. Valutum on vist uued riided tellida :D 

Samas soojemate ilmadega olen hakanud tavapärasest veel rohkem jalutama, ehk hakkab see mingi hetk mõju avaldama? Eelmine nädal sai 105 kilomeetrit kõnnitud... Ja kui mõelda, kuidas ma kunagi pingutasin ekstra, et kuuga 100km ja natuke peale kokku saada... Jalalihased annavad küll sellest kõndimisest tunda, nii et loodetavasti paistab mingi hetk kuskilt see pingutus välja kah. Ja kui ei paista, siis... nojah, siis saan endale uusi riideid osta. Win-win :)

Kodukool - aasta hiljem

Aasta tagasi märtsi keskel saadeti lapsed lampi koduõppele ja kõik lapsevanemad ja õpetajad pidid paugust hakkama täiesti uuel viisil lapsi koolitama. Ametlikult nimetati seda muidugi distantsõppeks, aga ma ei loe e-mailiga õppimise edastamist ja piltidelt tulemuse hindamist distantsõppeks. Meil oli eelmine aasta ikka täielik koduõpe. Kuradi raske oli. Lapsed ei teinud koostööd, lisaks oli endal tööl segasem aeg ja juhtmed olid kõigil korralikult sõlmes koguaeg. 

See aasta on jälle lapsed koduõppel. Ametlikult on endiselt selle nimi distantsõpe, aga ega sisuliselt on meil ikkagi koduõpe. See vahe siiski on, et kui eelmine kevad nägid lapsed oma klassijuhatajat zoomi vahendusel 2-3 korda kokku, siis nüüd on nädalas 2-3 zoomitundi. Pole muidugi võrreldav sellega, kuidas osades koolides hakkavadki zoomis tunnid kell kaheksa ja toimubki päriselt õpetajapoolne õpetamine. Aga vähemalt mingigi edasiminek. Õnneks on lapsed aastaga vanemaks saanud ja koduõpe pole enam uus ja kohutav asi. Teevad peaaegu täitsa ise oma ülesanded ära, saadavad õpetajale tehtud töödest pildid ja logivad ise zoomitundi sisse. Selleks, et ei peaks minuga tunniks jalutama tulema, lähevad peaaegu vabatahtlikult õue ja toimetavad seal omi asju. Päikselise ilmaga vedas vanem piiga ühel päeval suisa raamatu kaasa ja luges kiigel istudes raamatut :D Tuul oli siiski veel liiga külm ja pikalt niimoodi istuda ei kannatanud, aga ilmselt soojemate ilmadega hakkavad lapsed õues mängimise sildi all meie silma alt eemal raamatut lugema. Soojema ilmaga õnneks saab neid tõukside-ratastega endaga kaasa liikuma meelitada, siis saavad nad ikka oma päevased liikumisminutid täis tehtud. 

Üldiselt saab tänavuse kevade kohta öelda, et õpetajad on paremini valmistunud ja kodused ülesanded on paremini läbi mõeldud. Distantsõpe see siiski veel pole, aga võrreldes eelmise kevadega olen siiski üsnagi rahul. Lapsed saavad õpetajaga suhelda ja võtavad ise ka rahulikumalt seda olukorda. Suudavad iseseisvalt oma õppimist eKoolist jälgida ja selle ka enam-vähem iseseisvalt ära teha. Nooremal piigal vahel on kerged ülekeemised, kui Opiq järjekordselt kogu tehtud töö ära kustutab või ta ise on mingit ülesannet hooletumalt lugenud ja valesti lahendanud, aga üldiselt minu tööd nad väga ei sega oma õppimisega. Meil on muidugi praegu kodus arvuteid rohkem kui inimesi, seega ei pea enam töökõnedele vastates vabandama, et sorry, lapsel on zoomis inglise keel praegu, helista poole tunni pärast uuesti, enne arvutisse ei pääse. Siiralt loodaks küll, et lapsed saavad ikka enne kooliaasta lõppu tagasi koolimajja, aga realistina saan aru, et selle tõenäosus on väga väike. Tuleb kodus hakkama saada ja loota, et kolmandat sellist aastat enam otsa ei tule. 

Ikka veel elus... aga mis elu see on?

Juhuks, kui keegi veel loeb seda blogi, siis annan märku, et olen endiselt elus. Eelmise aasta lõpus tabanud tööalane porno on natukene leevenenud, aga tempo ja koormus on ikka suured. Ses suhtes, et ma ikka vahel üritan uskuda, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, aga no mitte midagi pole teha, tööl üritavad mitmed täiest jõust vastupidist tõestada. Edukalt kah. Äärmiselt edukalt. Nimekiri inimestest, kelle numbri ma oma töötelefoni salvestan, et saaksin nende kõnesid kiirel momendil ignoreerida, muudkui kasvab. Kui mul on postkastis pooleli inimese poolt kiun ja hala selle üle, miks reeglid talle kehtima peavad, siis ma ei võta tema kõne vastu, sest ma ei viitsi kuulata, kuidas mu peale häält tõstetakse. Ei ole meeldiv, kui peale sellist telefonikõne istun laua taga ja ootan 15 minutit, et mul käed enam ei väriseks ja pisar silmanurka ei tekiks. Ma ei tea, kas selle nimi on tööalane läbipõlemine, ülekoormus või enesealalhoiuinstinkt, aga see on uus reaalsus. Kusjuures ma pöördusin tööl PO poole, et selle teemaga abi saada, aga kui mu järjekordsele katsele telefonikõne kokku leppida tuleb vastus reede õhtul kell 18:41, et nüüd võiks rääkida, siis jeah.. not gonna happen. Ma ei loe töömeili peale kella viit, eriti veel reede õhtul. 

Aga las see töö olla... Ega ta paremaks niipea lähe, tuleb hakkama saada. Vähemalt on nüüd terve pere turvaliselt koduõppel-kodukontoris, seega üks mure vähem. Kuigi ilm võiks soojaks minna, siis oleks lastel natuke huvitavam õues mängida. Praegu käivad kolm korda toas kindaid vahetamas ja lõpus tulevad tuppa, sest kummikutest on vaja vesi välja valada. Vähemalt on lõbus :) Mul on muidugi dilemma sellega, et kui ilmad soojemaks lähevad, siis peaksin hakkama lastega väljas rohkem tegutsema, jalkat mängima ja tõuksidega ülesandeid tegema (nagu kevadel), aga praegu käin ma ise iga lõunapaus 6-7km jalutamas ja lastega toimetades jääks mul see tegemata. Detsembris staazi eest kingiks saadud udupeen Garmin niigi pahandab tund peale lõunast kõndimist minuga, et MOVE! Kui nüüd lõunane kõndimine ära jääb, siis ei saa päevas 10k sammu täis ju... Eks siis tuleb õhtuti ka veel jalutamas käia või soojema ilmaga sammud rattasõiduga asendada. Seda ju ei tea, kaua see kodukool-kontor kestab, aga realistlikult vaadates kindlasti kauem kui see üks kuu, mis praegu kehtestati. 

Aga midagi head kah. Õnneks on olemas zoom, skype ja facetime, mille kaudu saab sõprade ja õeraasuga videochatti teha. Saab sünnipäevad peetud ja koos kokatud kah. Muidugi ei asenda see vahetult näost näkku suhtlemist, koos restoranis kokteilitamist või saunalaval jutustamist, aga parem ikka kui mitte midagi. Kuigi kui ükskord jälle tsivilisatsiooni naasta saab, siis mul on juba kolm erinevat spaa-käiku kokku lepitud :D Ja ma ei jõua ära oodata, millal saan jälle turvaliselt minna jooma kokteile, kus on rohkem kui kaks koostisosa ja mida pole mina tegema pidanud :D 

Peame vastu ja oleme vastutustundlikud, küll siis varsti saame ka normaalse(ma) elu juurde tagasi pöörduda. Peab saama. Spaad ootavad külastamist ja kokteilid vajavad joomist! :)

2020 --> 2021

 Aasta lõpus on ikka kombeks möödunud aastat kokku võtta ja uueks aastaks plaane teha ja lubadusi anda. Aga arvestades, KUI sitt aasta see 2020 ikka oli, siis pole nagu väga mõtet kokku võttagi. Aasta algus oli selline täitsa tore, siis tuli koroona. Ma pole ükski aasta nii vähe oma sõpru ja sugulasi näinud ega ükski aasta nii palju koduseinte vahel viibinud. Ma võin kahe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda ma tänavu Tartus käisin, Pärnu külastused mahuvad kenasti ühele käele ära. 

Muidugi tervele aastale paneb oma pitseri isa ootamatu lahkumine. Pool aastat hiljem tuleb ikka veel suvalistel hetkedel pisar silma, kui täiesti ootamatutes olukordades tuleb isa meelde. Ma ei suuda veel endas rahu teha juhtunuga. Liiga vara, liiga ootamatult, liiga kiiresti. Need viimased sõnad on alati minuga. Ma oleks ju võinud talle öelda hoopis, et ma armastan teda, et ta on mulle kallis... Aga ma tean oma südames, et ta teadis seda nagunii. Seda polnud vaja öelda, sest ma olin ju issi tüdi, ta ju teadis niigi... Aga raske on. Nii kuradi raske. 

November-detsember on olnud rasked. Emotsionaalselt olen ma nii väsinud sellest koroonajamast, kaotusvalust ja vabaduse piiramisest. Ma saan aru, et see kõik on vajalik, aga lõpuks hakkab ju kuskilt otsast rebenema. Ma olen olnud kohutav sõber see aasta, sest mul ei jagu lihtsalt energiat teiste murede jaoks. Ja ma tean, et kõigil on see aasta raske, ma ei pea ennast absoluutselt kuidagi eriliseks. Aga ega mul sellest kergem hakka, et teistel ka raske on, eksole. 

Detsembri keskel lendas tööl sitt korralikult ja ametlikult igasse ventikasse mis võimalik, nii et olen kuu keskelt teinud usinalt ületunde, töötanud nädalavahetustel ja riigipühal. Pinge ja tempo on sellised, et õhtuks olen nagu kudend räim, jaksan lastega diivanil pikutada ja telekat vaadata, rohkemaks jaksu pole. Ühest küljest on äärmiselt põnev aeg ja meie niisamagi väga kokkuhoidev osakond on veelgi rohkem üheks perekonnaks muutunud,  aga teisalt on ikka täitsa surm olla juba. Kriisiolukord toob ikka väga eredalt välja, kes on persevest ja kes lihtsalt väike värdjas. Muidugi toob see ka välja, kes on päriselt meeskonnamängija ja muidu normaalne inimene. Aga ütlen ausalt, et ma pole kogu oma tööealise elu jooksul kunagi olnud nii lähedal kasutaja perse saatmisele kui viimastel nädalatel. Veel siiski suudan enne kõnele vastamist sügavalt ohata, hinge tõmmata ja suhteliselt rõõmsameelselt kõnele vastata. This too shall pass, right? Riiight? (See on ühtlasi ka põhjus, miks ginikalendri ülevaade poolikuks jäi - õhtul oli energiat vaid gin kokteiliks keerata ja ära juua.)

Vaatamata raskustele pean ausalt ütlema, et ma olen lõpmatult tänulik, et mul on täiesti absoluutselt fantastiline vanem õde, kes on ühtlasi mu kõige-kõige kallim sõber. Ilma temata oleks maailm ikka üks väga kõle koht, kus elada. Ja ma olen õnnelik, et mul on õnnestunud oma emaga luua ja hoida sellist suhet, kus saan öelda, et me oleme väga-väga head sõbrad. Tänu nendele on tänavune shit-show aasta talutavaks muudetud ja olen endiselt mõistuse juures. 

Lisaks olen ma tänulik, et mul on tänu pogole tekkinud Tallinnasse fantastiline sõpruskond, kellega igapäevaselt netivahendusel suhelda saab ja kellega koos saab ka sünnipäevad edukalt zoomijoomal peetud ja jõuludki tähistatud. Mi häppi. Äärmiselt tore on näha, kuidas nii erineva taustaga inimesed saavad nii hästi läbi ja eks natuke tänu nendele sai ka tänavune raske aasta natukene kergemaks muudetud. Vahel on lihtsalt vaja kellegagi jalutada ja absoluutselt mitte millestki ja praktiliselt kõigest rääkida. 

Eelmise aasta lõpus antud lubadustega on nii, et magan ikka liiga vähe, kaalun ikka liiga palju ja 50 raamatut jäi paraku lugemata - tulemuseks jäi 40. Eks oma laiskuse taha see jäi, aga vähemalt lugesin 40 raamatutki, nii et kõige hullem tulemus pole. Igasugu imelikud kiusatused on ka jätkuvalt alles, endiselt ei saa aru, miks need on ja mis ma nendega tegema peaks. Praeguseks olen aru saanud, et igat asja ei peagi mõistma ja iga mõistatus ei peagi lahendatud saama. Las see siis olla, küll see õigel hetkel leiab oma lahenduse või lihtsalt kaob ära.

Uueks aastaks... mnjah, peale tänavust aastat pean nentima, et üritaks olla õnnelikum ja rahulikum. Üritaks oma äärmiselt kannatlike sõpradega suhteid siluda ja nendega suhtlemiseks rohkem aega (ja energiat) leida. Ma ju tean, et meil kõigil on raske olnud, ei ole ma midagi nii eriline lilleke, et kõik peaksid minu järgi joonduma. Ei hakka üldse lubama, et magan rohkem, sest ma tean ennast piisavalt hästi, et selliseid lolle lubadusi mitte anda. :D Kaalulangetamist ei hakka ka lubama, ei viitsi endale sellist survet peale panna. "I am in shape. Round IS a shape" on jätkuvalt üks paganama hea lause. Isegi kui mul selle "round" osani on natuke veel minna. 

(Ja et keegi ei hakkaks muretsema, et appi, Mutt on vallaliseks hakanud, siis kallis Kaasa on jätkuvalt maailma kõige erilisem inimene ja mul pole kavatsuseraasugi kuhugi suunas lahku hakata minema. Lihtsalt kuna mu perekond on minu kalju ja see üks kindel hea asi, mis olemas on, siis ei tunne isegi vajadust seda kuidagi eraldi esile tõsta. Ma oleks juba ammu hullumajas pehmete seinte vahel, kui mul poleks mu kallist perekonda.)

Nii et kokkuvõtlikult - olevik on sitt, aga teeme nii, et see on tuleviku sõnnik, eksole. Aitäh sõpradele ja perekonnale, et nad mul olemas on ja mind sellest aastast läbi on lohistanud. Uuel aastal uue hooga ja loodetavasti rõõmsamalt ja õnnelikumalt. 

Esimesed jõulud...

Tänavused jõulud olid täitsa teistmoodi... Täiesti ausalt olime esimest korda elus terve jõulu omas kodus. Esimest korda oli kodus jõululaud ja kinkide jagamine. Esimest korda iseseisvas elus ei sõitnudki me ei Tartusse ega Pärnusse. Esimest korda elus veedan ma jõulud niimoodi, et ei näegi oma õde ega ema. Esimest korda elus ei ole mu isa meiega jõulude ajal. 

Esimest korda elus teadsid lapsed, kes tegelikult sussi sisse üllatusi toob ja kuuse alla kingid võlub. Esimest korda elus olid meie jõulud täiesti ainult meie enda väiksele perele. 

Teeme palun nii, et anname kõik endast parima, et järgmine aasta enam ei peaks jõulude ajal oma kallitest lähedastest eraldi olema, et neid ja ennast kaitsta. Kanna maski, ära mine rahvarohketesse kohtadesse ja kui end tõbisena tunned, siis püsi kodus. Ei ole keerulised asjad, aga kui me kõik seda järgime, siis ehk ei saa see koroona enam nii hoogsalt levida ja saame varsti jälle oma lähedastega koos olla.

11.detsember - Chocolate Cherry Gin

 Ma ikka jätkuvalt ootan, kas ja millal kalendrist tuleb Hot Sauce Gin, aga seni pole veel õnneks läinud. Ei läinud ka täna, sest tänane gin on hoopis Chocolate Cherry Gin. Kui kirsi-gin oli tumepunast värvi, siis see märjuke on täiesti selge. Mulle meeldib tootja kodulehel tutvustus: Chocolate is great. Cherries are great. Gin is great.You understand what we're getting at here, right? If not, allow us to spell it out. Chocolate Cherry Gin is a thing. A great thing, specifically.

/Muljed: Kokteili tegin jälle jää + gin + indian tonic. Seni üks selgeima ja tugevaima maitsega gin, täitsa kohe ongi tunda kirssi ja shokolaadi. See ei ole selline magus kirss nagu esimese detsembri Cherry Gin oli, pigem mõrkjas ja tummine. Aga täiesti äratuntavalt kirsine ja shokolaadine. Õnneks ei ole see nii hea, et panna mind kahetsema, et ma selle esimese kirsi-gini juba ära tellisin :D Napikas :D

Detsembri graafik

 

Üsna täpne kirjeldus :D Jõulukingitustega olen tõsiselt graafikust maas. Töö osaga olen õnneks kenasti järjel :D