Kodukool - aasta hiljem

Aasta tagasi märtsi keskel saadeti lapsed lampi koduõppele ja kõik lapsevanemad ja õpetajad pidid paugust hakkama täiesti uuel viisil lapsi koolitama. Ametlikult nimetati seda muidugi distantsõppeks, aga ma ei loe e-mailiga õppimise edastamist ja piltidelt tulemuse hindamist distantsõppeks. Meil oli eelmine aasta ikka täielik koduõpe. Kuradi raske oli. Lapsed ei teinud koostööd, lisaks oli endal tööl segasem aeg ja juhtmed olid kõigil korralikult sõlmes koguaeg. 

See aasta on jälle lapsed koduõppel. Ametlikult on endiselt selle nimi distantsõpe, aga ega sisuliselt on meil ikkagi koduõpe. See vahe siiski on, et kui eelmine kevad nägid lapsed oma klassijuhatajat zoomi vahendusel 2-3 korda kokku, siis nüüd on nädalas 2-3 zoomitundi. Pole muidugi võrreldav sellega, kuidas osades koolides hakkavadki zoomis tunnid kell kaheksa ja toimubki päriselt õpetajapoolne õpetamine. Aga vähemalt mingigi edasiminek. Õnneks on lapsed aastaga vanemaks saanud ja koduõpe pole enam uus ja kohutav asi. Teevad peaaegu täitsa ise oma ülesanded ära, saadavad õpetajale tehtud töödest pildid ja logivad ise zoomitundi sisse. Selleks, et ei peaks minuga tunniks jalutama tulema, lähevad peaaegu vabatahtlikult õue ja toimetavad seal omi asju. Päikselise ilmaga vedas vanem piiga ühel päeval suisa raamatu kaasa ja luges kiigel istudes raamatut :D Tuul oli siiski veel liiga külm ja pikalt niimoodi istuda ei kannatanud, aga ilmselt soojemate ilmadega hakkavad lapsed õues mängimise sildi all meie silma alt eemal raamatut lugema. Soojema ilmaga õnneks saab neid tõukside-ratastega endaga kaasa liikuma meelitada, siis saavad nad ikka oma päevased liikumisminutid täis tehtud. 

Üldiselt saab tänavuse kevade kohta öelda, et õpetajad on paremini valmistunud ja kodused ülesanded on paremini läbi mõeldud. Distantsõpe see siiski veel pole, aga võrreldes eelmise kevadega olen siiski üsnagi rahul. Lapsed saavad õpetajaga suhelda ja võtavad ise ka rahulikumalt seda olukorda. Suudavad iseseisvalt oma õppimist eKoolist jälgida ja selle ka enam-vähem iseseisvalt ära teha. Nooremal piigal vahel on kerged ülekeemised, kui Opiq järjekordselt kogu tehtud töö ära kustutab või ta ise on mingit ülesannet hooletumalt lugenud ja valesti lahendanud, aga üldiselt minu tööd nad väga ei sega oma õppimisega. Meil on muidugi praegu kodus arvuteid rohkem kui inimesi, seega ei pea enam töökõnedele vastates vabandama, et sorry, lapsel on zoomis inglise keel praegu, helista poole tunni pärast uuesti, enne arvutisse ei pääse. Siiralt loodaks küll, et lapsed saavad ikka enne kooliaasta lõppu tagasi koolimajja, aga realistina saan aru, et selle tõenäosus on väga väike. Tuleb kodus hakkama saada ja loota, et kolmandat sellist aastat enam otsa ei tule.