2020 vs 2021

 
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja teist NII täpselt möödunud aastat kirjeldavat pilti on raske leida. Ma ei hakka üldse teesklema, et minu kaalunumber pole näinud positiivset juurdekasvu võrreldes aastataguse ajaga. Ma pole veel julgenud riidekappi sorteerida, et talvised riided ära panna ja kevadised asemele tõsta. Valutum on vist uued riided tellida :D 

Samas soojemate ilmadega olen hakanud tavapärasest veel rohkem jalutama, ehk hakkab see mingi hetk mõju avaldama? Eelmine nädal sai 105 kilomeetrit kõnnitud... Ja kui mõelda, kuidas ma kunagi pingutasin ekstra, et kuuga 100km ja natuke peale kokku saada... Jalalihased annavad küll sellest kõndimisest tunda, nii et loodetavasti paistab mingi hetk kuskilt see pingutus välja kah. Ja kui ei paista, siis... nojah, siis saan endale uusi riideid osta. Win-win :)

Kodukool - aasta hiljem

Aasta tagasi märtsi keskel saadeti lapsed lampi koduõppele ja kõik lapsevanemad ja õpetajad pidid paugust hakkama täiesti uuel viisil lapsi koolitama. Ametlikult nimetati seda muidugi distantsõppeks, aga ma ei loe e-mailiga õppimise edastamist ja piltidelt tulemuse hindamist distantsõppeks. Meil oli eelmine aasta ikka täielik koduõpe. Kuradi raske oli. Lapsed ei teinud koostööd, lisaks oli endal tööl segasem aeg ja juhtmed olid kõigil korralikult sõlmes koguaeg. 

See aasta on jälle lapsed koduõppel. Ametlikult on endiselt selle nimi distantsõpe, aga ega sisuliselt on meil ikkagi koduõpe. See vahe siiski on, et kui eelmine kevad nägid lapsed oma klassijuhatajat zoomi vahendusel 2-3 korda kokku, siis nüüd on nädalas 2-3 zoomitundi. Pole muidugi võrreldav sellega, kuidas osades koolides hakkavadki zoomis tunnid kell kaheksa ja toimubki päriselt õpetajapoolne õpetamine. Aga vähemalt mingigi edasiminek. Õnneks on lapsed aastaga vanemaks saanud ja koduõpe pole enam uus ja kohutav asi. Teevad peaaegu täitsa ise oma ülesanded ära, saadavad õpetajale tehtud töödest pildid ja logivad ise zoomitundi sisse. Selleks, et ei peaks minuga tunniks jalutama tulema, lähevad peaaegu vabatahtlikult õue ja toimetavad seal omi asju. Päikselise ilmaga vedas vanem piiga ühel päeval suisa raamatu kaasa ja luges kiigel istudes raamatut :D Tuul oli siiski veel liiga külm ja pikalt niimoodi istuda ei kannatanud, aga ilmselt soojemate ilmadega hakkavad lapsed õues mängimise sildi all meie silma alt eemal raamatut lugema. Soojema ilmaga õnneks saab neid tõukside-ratastega endaga kaasa liikuma meelitada, siis saavad nad ikka oma päevased liikumisminutid täis tehtud. 

Üldiselt saab tänavuse kevade kohta öelda, et õpetajad on paremini valmistunud ja kodused ülesanded on paremini läbi mõeldud. Distantsõpe see siiski veel pole, aga võrreldes eelmise kevadega olen siiski üsnagi rahul. Lapsed saavad õpetajaga suhelda ja võtavad ise ka rahulikumalt seda olukorda. Suudavad iseseisvalt oma õppimist eKoolist jälgida ja selle ka enam-vähem iseseisvalt ära teha. Nooremal piigal vahel on kerged ülekeemised, kui Opiq järjekordselt kogu tehtud töö ära kustutab või ta ise on mingit ülesannet hooletumalt lugenud ja valesti lahendanud, aga üldiselt minu tööd nad väga ei sega oma õppimisega. Meil on muidugi praegu kodus arvuteid rohkem kui inimesi, seega ei pea enam töökõnedele vastates vabandama, et sorry, lapsel on zoomis inglise keel praegu, helista poole tunni pärast uuesti, enne arvutisse ei pääse. Siiralt loodaks küll, et lapsed saavad ikka enne kooliaasta lõppu tagasi koolimajja, aga realistina saan aru, et selle tõenäosus on väga väike. Tuleb kodus hakkama saada ja loota, et kolmandat sellist aastat enam otsa ei tule. 

Ikka veel elus... aga mis elu see on?

Juhuks, kui keegi veel loeb seda blogi, siis annan märku, et olen endiselt elus. Eelmise aasta lõpus tabanud tööalane porno on natukene leevenenud, aga tempo ja koormus on ikka suured. Ses suhtes, et ma ikka vahel üritan uskuda, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, aga no mitte midagi pole teha, tööl üritavad mitmed täiest jõust vastupidist tõestada. Edukalt kah. Äärmiselt edukalt. Nimekiri inimestest, kelle numbri ma oma töötelefoni salvestan, et saaksin nende kõnesid kiirel momendil ignoreerida, muudkui kasvab. Kui mul on postkastis pooleli inimese poolt kiun ja hala selle üle, miks reeglid talle kehtima peavad, siis ma ei võta tema kõne vastu, sest ma ei viitsi kuulata, kuidas mu peale häält tõstetakse. Ei ole meeldiv, kui peale sellist telefonikõne istun laua taga ja ootan 15 minutit, et mul käed enam ei väriseks ja pisar silmanurka ei tekiks. Ma ei tea, kas selle nimi on tööalane läbipõlemine, ülekoormus või enesealalhoiuinstinkt, aga see on uus reaalsus. Kusjuures ma pöördusin tööl PO poole, et selle teemaga abi saada, aga kui mu järjekordsele katsele telefonikõne kokku leppida tuleb vastus reede õhtul kell 18:41, et nüüd võiks rääkida, siis jeah.. not gonna happen. Ma ei loe töömeili peale kella viit, eriti veel reede õhtul. 

Aga las see töö olla... Ega ta paremaks niipea lähe, tuleb hakkama saada. Vähemalt on nüüd terve pere turvaliselt koduõppel-kodukontoris, seega üks mure vähem. Kuigi ilm võiks soojaks minna, siis oleks lastel natuke huvitavam õues mängida. Praegu käivad kolm korda toas kindaid vahetamas ja lõpus tulevad tuppa, sest kummikutest on vaja vesi välja valada. Vähemalt on lõbus :) Mul on muidugi dilemma sellega, et kui ilmad soojemaks lähevad, siis peaksin hakkama lastega väljas rohkem tegutsema, jalkat mängima ja tõuksidega ülesandeid tegema (nagu kevadel), aga praegu käin ma ise iga lõunapaus 6-7km jalutamas ja lastega toimetades jääks mul see tegemata. Detsembris staazi eest kingiks saadud udupeen Garmin niigi pahandab tund peale lõunast kõndimist minuga, et MOVE! Kui nüüd lõunane kõndimine ära jääb, siis ei saa päevas 10k sammu täis ju... Eks siis tuleb õhtuti ka veel jalutamas käia või soojema ilmaga sammud rattasõiduga asendada. Seda ju ei tea, kaua see kodukool-kontor kestab, aga realistlikult vaadates kindlasti kauem kui see üks kuu, mis praegu kehtestati. 

Aga midagi head kah. Õnneks on olemas zoom, skype ja facetime, mille kaudu saab sõprade ja õeraasuga videochatti teha. Saab sünnipäevad peetud ja koos kokatud kah. Muidugi ei asenda see vahetult näost näkku suhtlemist, koos restoranis kokteilitamist või saunalaval jutustamist, aga parem ikka kui mitte midagi. Kuigi kui ükskord jälle tsivilisatsiooni naasta saab, siis mul on juba kolm erinevat spaa-käiku kokku lepitud :D Ja ma ei jõua ära oodata, millal saan jälle turvaliselt minna jooma kokteile, kus on rohkem kui kaks koostisosa ja mida pole mina tegema pidanud :D 

Peame vastu ja oleme vastutustundlikud, küll siis varsti saame ka normaalse(ma) elu juurde tagasi pöörduda. Peab saama. Spaad ootavad külastamist ja kokteilid vajavad joomist! :)