Kõik on jumalast hästi, elad oma elu ja puha... ja siis leiad juhuslikult arvutist viimase pildi, mis koos isaga tehtud sai... ja puruned jälle tuhandeks väikeseks valutavaks killukeseks...
Ja selle asemel, et sõpradega sellest rääkida, kirjutan ma seda anonüümselt netti või jagan chatis inimestega, kellel tegelikult on suhtkoht suva. Sest niimoodi ei koorma ma sõpru oma muredega... Once a helpdesk, always a helpdesk. Et jumala eest teistel halb ei oleks...