10

Kümme aastat. Täpselt nii kaua on kestnud mu elu suurim ja põnevaim seiklus. Kümme aastat olen ma olnud ühe imelise plikatirtsu ema. Ise ka ei suuda uskuda, et sellest hetkest on juba nii palju aega möödas. Alles pandi see pisike pamp mulle rinnale ja nüüd on juba puberteet uksele koputamas. Ma näen nii palju iseennast selles preilis, et mul on juba ette endast kahju, kui puberteet täiega sisse kolib. Ei olnud mina kõige vaiksem ja rahulikum teismeline ja karta on, et sama teed läheb ka mu vanem piiga. Kui nüüd kuskilt leiaks seda rahu ja kannatlikkust, et mitte minna kaasa lapse emotsioonide möllamisega, siis oleks küll väga hea.

Aga need kümme aastat on põnevad olnud. Käigupealt leiutad lahendusi olukordadele, kus pole kunagi varem olnud, otsid tasakaalu lapse ja enda soovide-ootuste vahel ja üritad lapsest head inimest kasvatada. Ühel hetkel karjub laps, et sa oled halb ema ja et teistel emad lubavad seda või teist asja teha, ja siis teisel hetkel tuleb teeb kalli ja tänab, et ma olen teinud need reeglid mis ma olen teinud, sest tänu sellele ta saab aru, et ma hoolin ja armastan, sest tahan, et tal läheks hästi. Tasakaalu leidmine on raske, aga eks see üks katse-eksitusmeetod ole. You win some, you lose some. Kui päeva lõpus laps kalli teeb ja ütleb, et armastab mind, siis järelikult midagi sai siiski õigesti tehtud.

Uus väljakutse on nüüd selle noore piiga neiuks ja naiseks kasvatamine. Kerge ei saa see olema, aga eks kahekesi koos üksteise piire kombates saame sellega edukalt hakkama. :) Kindel on vaid see, et ma ei kahetse mitte millisekundikski, et ma otsustasin emaks saada.

2. Minu pöörane FSB kallim (Olga Bešlei)

Elu Venemaal kõlab päris huvitava ettevõtmisena, kui seda raamatut uskuda. Tõestisündinud lood autori enda elust ja no lugemist ja muigamist jagub. Ma üldiselt ei oska väga arvustusi kirjutada, aga seda võin küll öelda, et täiega soovitan seda raamatut lugeda. Selline kerge raamat, mida näiteks randa kaasa võtta või kasvõi bussis leheküljekaupa lugeda. Ei ole vaja tohutut süvenemist ja pole hullu, kui ka poole lause pealt pooleli peab jätma.

Järgmiseks võtan käsile Witcheri raamatusarja. Langesin ka reklaamiohvriks ja vaatasin sarja ära. No kuradi hea sari oli. Nüüd tekkis soov ka raamatud läbi lugeda, siis saab ehk natuke rohkem aru, kes ja mis ja kus.

1. Playgroups and Prosecco (Jo Middleton)

"50 raamatut aastaga" uusaastalubaduse esimene samm tehtud, kõigest 49 veel.
Ma ei ole kunagi väitnud, et mul oleks eriliselt peened ja sügavad lugemiseelistused. Pigem vastupidi - ma loen suurima hea meelega põnevikke ja armastusromaanikesi. "Playgroups and Prosecco" on täpselt selline kerge ja lõbus raamat, mille lugemiseks ei pea väga süvenema ja aju väsitama. Mulle sellised päevikuvormis raamatud meeldivad, neid on mugav lugeda ja selline "justkui päris isiklik elu" stiil muudab minu jaoks raamatu huvitavamaks. Ja no kergem on ka samastuda, kui teemaks on kellegi justkui päriskogemused laste, töö ja suhete balanseerimisel. Mulle see raamat igatahes meeldis. Aasta esimeseks raamatuks sobis väga hästi :)

(Praegu muidugi tuli meelde, et ma laenasin kellelegi oma "Why Mommy Drinks" raamatu ja mul pole õrna aimugi, kellele... Tagasi ma seda igatahes saanud pole...)

(Ühtlasi kavatsen ma täiesti ülbelt 50 raamatu hulka arvestada ka lastele unejutuks loetavad raamatud. Kuna võtsin käsile lastele enda lapsepõlve lemmikute tutvustamise, siis loen neile praegu n-ö päris raamatuid, mitte mingeid 10-lehelisi lühijutukesi. Just aasta lõpus sai läbi "Väike Printsess," praegu on käsil "Salaaed". Koledamal kombel tahaks kodusesse raamaturiiulisse ka sama autori "Väike lord Fauntleroy'd", aga ei leia seda mitte kuskilt ei uue ega vanana.)