5. The Last Wish (Andzej Sapkowski)

Jõudsin lõpuks ka Witcheri raamatute lugemiseni. Üldiselt on mul kuri kahtlus, et kui ma poleks juba sarja näinud, siis ma vist ei oleks seda raamatut lõpuni lugenud. Mitte et see halb oleks, aga raamatud on natuke samasuguse ühelt asjalt teisele hüppava sisuga nagu seriaalgi ja kergelt hakkab see segama. Samas oli huvitav lugedes võrrelda seriaaliga, mida oli muudetud ja mis oli samaks jäänud.
Koos seriaaliga on OK lugemisvara, aga ma vist pole nii tulihingeline fantasy fänn, et niisama lugema oleks sattunud.
Siiski luban, et loen kogu sarja raamatud läbi, sest endale nii lubatud sai.

4. Valge Rahvas (Frances Hodgson Burnett)

Oi, kus ma panin bambusesse selle raamatu unejutuks valimisega. See ju võib lasteraamat olla, aga mõeldud on ta ilmselgelt vanematele lastele kui minu kümnene ja kohe-kohe kaheksane. Umbes poole raamatu pealt laksasin ära, millest päriselt jutt käib ja no see polnud päris unejutuks sobiv teema. Aga kuna selleks hetkeks oli lastele see raamat meeldima hakanud, siis pooleli jätta nad ei lubanud. Lugesin ikka lõpuni, kuigi jätsin kohati lauseid vahele ja pehmendasin sisu. Noorem laps õnneks ei hammustanud läbi, mis teema tegelikult oli, aga vanem tuli vaikselt pärast küsima.

Ma ei ütle, et see oli halb raamat, sest ei olnud. Aga unejutuks ma seda ei soovita. Hetkel panin Kahe väikese palveränduri teekonna ootele ja sirvin selle ise esimesena läbi. Netist hinnangud on nii- ja naasugused, ei usalda lihtsalt pimesi lastele ette lugeda peale Valge rahva äpardust.

3. Salaaed (Frances Hodgson Burnett)

Salaaed on üks minu lapsepõlve lemmikuid ja kuna ma võtsin eelmise aasta lõpuks käsile enda lemmikute tutvustamise oma lastele, siis polnud raske valida, mis esimeseks võtta. Alustasime Frances H. Burnett'i raamatutest, "Väike printsess" sai aasta lõpus loetud, nüüd siis "Salaaed" ja järge ootavad veel kolm raamatut - "Valge rahvas", "Kahe väikese palveränduri teekond" ja "Väike lord Fauntleroy." Neist kahte esimest pole ma ise kunagi lugenud, aga leidsin need kasutatud raamatute poest, kui Väikest lordi otsisin.

Salaaed on üks imeliselt hea raamat, mida on ka täiskasvanuna mõnus lugeda. Lapsed muidugi olid sellest raamatust nii vaimustuses, et harvad polnud õhtud, kus nad end juba kell kaheksa voodisse sättisid, et ma jõuaksin neile võimalikult palju ette lugeda.
Burnett'i stiil tundub olevat see, et peategelaseks on orvuks jäänud väike laps, kes läbi raskuste leiab endale sõbrad ja saab õnnelikuks. Salaaias on selleks inetu ja pahur Mary, kes peale vanemate surma Indiast Inglismaale oma onu juurde kolib ja seal iseenda hooleks jäetakse. Mis edasi saab, seda ma ette ei jutusta :) Aga lugeda soovitan küll, kümnene ja peaaegu kaheksane olid igatahes väga põnevil ja arutasid pikalt, mis seal edasi juhtuda veel võiks.