Salaaed on üks minu lapsepõlve lemmikuid ja kuna ma võtsin eelmise aasta lõpuks käsile enda lemmikute tutvustamise oma lastele, siis polnud raske valida, mis esimeseks võtta. Alustasime Frances H. Burnett'i raamatutest, "Väike printsess" sai aasta lõpus loetud, nüüd siis "Salaaed" ja järge ootavad veel kolm raamatut - "Valge rahvas", "Kahe väikese palveränduri teekond" ja "Väike lord Fauntleroy." Neist kahte esimest pole ma ise kunagi lugenud, aga leidsin need kasutatud raamatute poest, kui Väikest lordi otsisin.
Salaaed on üks imeliselt hea raamat, mida on ka täiskasvanuna mõnus lugeda. Lapsed muidugi olid sellest raamatust nii vaimustuses, et harvad polnud õhtud, kus nad end juba kell kaheksa voodisse sättisid, et ma jõuaksin neile võimalikult palju ette lugeda.
Burnett'i stiil tundub olevat see, et peategelaseks on orvuks jäänud väike laps, kes läbi raskuste leiab endale sõbrad ja saab õnnelikuks. Salaaias on selleks inetu ja pahur Mary, kes peale vanemate surma Indiast Inglismaale oma onu juurde kolib ja seal iseenda hooleks jäetakse. Mis edasi saab, seda ma ette ei jutusta :) Aga lugeda soovitan küll, kümnene ja peaaegu kaheksane olid igatahes väga põnevil ja arutasid pikalt, mis seal edasi juhtuda veel võiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar