Teine nädal algas

Tea, kas peaks kuhugi risti tegema või miskit, aga tänane koduõpe on läinud nii valutult, et endal on ka imelik olla. Ainult viis korda pidin sekkuma, kui matetalgude kõrvalt youtube rohkem tähelepanu hakkas saama :D Muidugi omaette teema on see, et pingutama panemiseks parim motivaator on telefonikasutamise limiit ja selle vähendamine/suurendamine. Aga vähemalt on kodus suhteliselt rahulik ja kurja häält pole täna veel kordagi tegema pidanud. Great success!

Eneseisolatsiooni esimene nädal

Humoorikas on lugeda facebookis ja instagramis hunnikute kaupa postitusi, mis kiidavad/soovitavad, kuidas eneseisolatsioon on ideaalne aeg puhkamiseks, raamatute lugemiseks, enesesse süüvimiseks ja üleüldiselt hingelisteks tegevusteks. Unustada ei tohi muidugi ka imelisi soovitusi, mida põnevat ja harivat koos lastega päevade kaupa teha võiks. Ma olen nädala perega kodus istunud ja mul pole kodu ammu nii segamini olnud... Millal ma peaksin veel koristama, kui ma teen esmaspäevast reedeni 8-17 tööd, peale seda kontrollin laste koolitööd ära ja käime väljas jalutamas, et toas päris lolliks ei lähe? Mul pole ammu olnud nii vähe aega iseendale, aega, mil ma olen üksinda ja saan teha midagi, mis on ainult mulle endale.

Samas... Ma olen rakendanud lapsi söögitegemise juures rohkem kui varemalt, sest lõunat ja õhtut tahetakse ju süüa, aga ma pean kella viieni tööd tegema ja lõunapausi veedan ma lastega õues energiat põletades (sest toas lähevad nad lihtsalt pööraseks kulutamata energiast.) Kui mõtlema hakata, siis harivaid asju olen lastega vist siiski teinud... Õpetan neid kokkama, see on ju hariv, onju?
Lapsed ise muidugi leiutavad endale ka uusi mänge, sest meil on telefonikasutamisele limiit peale pandud ja niisama naljalt seda juurde ei saa. Siit ka põhjus, miks elamine on segamini - põnevad mängud käivad läbi mitme toa ja segadus kuulub asja juurde. Järgmine nädal hakkan lapsi harima koristamise kasulikkuse suhtes... :D Kapist kraamiti välja ka plastilliinid, vesivärvid ja guaššid ning tehti nendega kunsti. (Soovitan soojalt meevahast plastilliini, see ei kuiva ära ka lahtiselt seistes, kestab kauem. Meie omad on ostetud Charlot poest, tootjaks on Weible. Hind võib alguses ehmatada, aga meil on need kestnud juba 4-5 aastat, nii et on mitmekordselt raha tasa teeninud.)

Ühtlasi pole ma kunagi töönädalal nii palju liikunud kui praegu. Iga päev teen tunnise tiiru lastega, õhtul pikema tiiru terve perega. Eile käisime perega matkamas. Kokku oleme see nädal liikunud natuke üle 75 kilomeetri ja tänane matk on veel tegemata. Lapsed on enamuse õhtutest olnud tõuksidega, siis jaksavad nad pikemalt liikuda ja tempo on ka mõnusam. Jalutamas oleme käinud nii vihma kui lumega, ei lase ilmal end takistada. Lõunase "kekatunni" lõbusamaks tegemiseks olen lastega improviseerinud jalkamängu kohalikul korvpalliplatsil - väravaks on puust pink, üks on siis väravavahiks ja teised üritavad väikest kummipalli väravasse lüüa. Iga kolme värava järel väravavaht vahetub. Kuna pall on väike ja suhteliselt lössis, siis on see keerulisem kui arvata võiks. Teisipäeval panin lapsed ümber enda tõuksiga tähti ja numbreid tegema. Alguses mossitasid, lõpuks tegid terve tähestiku läbi :) Ilm võiks juba nii soojaks minna, et kannataks rattaga sõitma minna, siis saaks pikemaid trette ette võtta. Hetkel on õhk siiski nii külm, et köha oleks garanteeritud. (Ja kes kurat praegu köhatada julgeks, eksole...)

Õnneks on meil lastel normaalsed õpetajad ja koolitööd ei ole hindelised ning neid ei pea kindlaks kellaajaks esitama. Õpetajad saavad siiski aru, et esimese ja kolmanda klassi lapsed päris ise kõiki ülesandeid tehtud ei saa ja esitamiseks on ka vanemate abi vaja, vanemad aga teevad ju päeval tööd. Õpetajad kontrollivad peale koroona-jama lõppu tehtud tööd pisteliselt üle ja ongi kõik. Vähem stressi lastele ja vanematele. Koolist saadeti tagasiside ankeet esimese koduõppe nädala kohta, seal oli ka punkt, et kirjuta, mida positiivset oli see nädal koduõppe juures. Kirjutasin sinna ausalt, et sain aru, et õpetajad on pühakud ja on väärt korralikku palgatõusu :D Olgu, koolis lapsed ilmselt virisevad vähem ja õpivad usinamalt, aga mul oli juba kolmapäevaks närv nii must, et tekkis tahtmine polikliinikusse ukselinki limpsima minna... Aga ei ole hullu, saame hakkama, peab saama...

Kokkuvõtteks pean ausalt ütlema, et ma ei jõua ära oodata, millal see jama läbi saab. Ma päriselt olen parem inimene, kui ma saan vahepeal aega iseenedale. Aga kuna praegu on selleks ainuke võimalus see, et kas mina lähen üksinda välja (ja jala liikudes on valikus kodulähedane porine metsatee või kergliiklustee) või läheb mees lastega õue, siis kumbki variant pole eriti hea, sest liikuda on vaja kõigil. Ja kui kuhugi koos sõita, siis ei lähe ju erinevat trajektoori mööda jalutama. Tuleb hakkama saada.

Projekt "50 raamatut aastaga" on hetkel suure küsimärgi all, sest see nädal olen ma jõudnud lugeda umbes 10 lehekülge. Kergemaks ei tee muidugi asja ka see, et ma suutsin poest osta mingi tiinekate romaani, millest on end paganama raske läbi närida, no ei suuda samastuda lihtsalt. (Lootsin, et on lõbus naistekas, aga ei süvenenud piisavalt ja no läks tsiba nihu see valik. Samas kolme euro eest sobib ka see.)

Aga egas midagi, tulebki end sisse pakkida ja jalutama minna. Püsige terved!

Lost in corona :D

Ütlen kohe ausalt ära, et ma tõesti päriselt armastan oma lapsi, ausalt ka. Ja nendega 24/7 koosolemine ei oleks tavaolukorras midagi hullu. Tavaolukorras. Aga praegu, kui ma pean 8-17 tegema tööd ja samal ajal olema ema, kokk ja õpetaja, siis ausalt, siis see on väsitav. Õnneks pole ma neid lapsi üksinda teinud ja mu kallis abikaasa on päriselt ka lastele isaks, nii et õppimise osa on pool päeva rohkem tema hallata. Minu töö on rohkem kellaaegadega seotud, temal peab lihtsalt õhtuks asjad tehtud olema ja vaid mõned asjad on kellaajaliselt kindlalt paigal. Ja õnneks saab mu kallis kaasa ka aru, et isa roll pole vaid seemendaja olla ja raha koju tassida, vaid isaks olemine tähendab päriselt lastega tegelemist ja kodus võrdselt panustamist. Üksinda oleks see küll horror praegu! Aga isegi kahekesi koos toimetades on õhtuks ikkagi juhe umbes ja närvid pingul. 

Ainuke "tund", mida mina hetkel naudin ja rangelt kehtestan, on kehaline kasvatus :D Tööpäeviti käin ma nagunii alati lõunasel ajal tunnikese jalutamas, nüüd lihtsalt tirin lapsed ka kaasa, et nad saaksid oma energiat kulutada. Külavahel pole küll teab mis põnev nädalate kaupa jalutada, aga pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Kui see pori nüüd natuke tagasi tõmbaks, saaks metsavahele ka kondama minna, aga hetkel oleksime lihtsalt põlvini mudas, kui seda üritaksime. Õhtuti oleme nüüd ka terve perega läinud tunniks end liigutama. Õnneks on meil siin kergliiklustee, kus lapsed saavad tõuksiga sõita ja lühikese autosõidu kaugusel on ka mitmeid terviseradasid, kuhu minna saab. Boonuseks on see, et lapsed on uneajaks nii väsinud, et kustuvad paari minutiga. Victory! :D

Eks näis, kaua see olukord kestab. Hetkel veel lastel kodus tegevust jagub, avastavad enda jaoks vanu lauamänge ja täna näiteks meisterdasid meevahast voolimismassist tund aega puid ja sisalikke. Eks nad kraaklevad ka omavahel, kui igav hakkab või väsimus peale tuleb, aga vähemalt koroonahirmu oleme vist suutnud selgitamisega maandada ja nad võtavad olukorda suhteliselt rahulikult. Mina ise... mina võtan ka rahulikult. Toidukraami oleme varunud, võttis küll mitu poeskäiku, et kõik vajalikud asjad ostetud saaksid, aga nüüd on seis hea. (See on hämmastav, kuidas järjest avastas asju, mis olid otsa saanud ja mida nii-ehk-naa oleks ostma pidanud, näiteks shampoon ja ülla-ülla, makaronid!) 

Ainuke asi, millest tuliselt kahju on... Noorema lapse sünnipäevapidu lükkub nüüd teadmata kaugele edasi. Mul juba on paar ideed, kuidas pereringis see päev eriliseks teha, aga eks näis, kas ja kui palju sel ajal liikuda saab. Matk ja piknik oleks ideaalne, aga see eeldab head ilma ja liikumiskeelu puudumist. Loodame parimat, eks.