Lost in corona :D

Ütlen kohe ausalt ära, et ma tõesti päriselt armastan oma lapsi, ausalt ka. Ja nendega 24/7 koosolemine ei oleks tavaolukorras midagi hullu. Tavaolukorras. Aga praegu, kui ma pean 8-17 tegema tööd ja samal ajal olema ema, kokk ja õpetaja, siis ausalt, siis see on väsitav. Õnneks pole ma neid lapsi üksinda teinud ja mu kallis abikaasa on päriselt ka lastele isaks, nii et õppimise osa on pool päeva rohkem tema hallata. Minu töö on rohkem kellaaegadega seotud, temal peab lihtsalt õhtuks asjad tehtud olema ja vaid mõned asjad on kellaajaliselt kindlalt paigal. Ja õnneks saab mu kallis kaasa ka aru, et isa roll pole vaid seemendaja olla ja raha koju tassida, vaid isaks olemine tähendab päriselt lastega tegelemist ja kodus võrdselt panustamist. Üksinda oleks see küll horror praegu! Aga isegi kahekesi koos toimetades on õhtuks ikkagi juhe umbes ja närvid pingul. 

Ainuke "tund", mida mina hetkel naudin ja rangelt kehtestan, on kehaline kasvatus :D Tööpäeviti käin ma nagunii alati lõunasel ajal tunnikese jalutamas, nüüd lihtsalt tirin lapsed ka kaasa, et nad saaksid oma energiat kulutada. Külavahel pole küll teab mis põnev nädalate kaupa jalutada, aga pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Kui see pori nüüd natuke tagasi tõmbaks, saaks metsavahele ka kondama minna, aga hetkel oleksime lihtsalt põlvini mudas, kui seda üritaksime. Õhtuti oleme nüüd ka terve perega läinud tunniks end liigutama. Õnneks on meil siin kergliiklustee, kus lapsed saavad tõuksiga sõita ja lühikese autosõidu kaugusel on ka mitmeid terviseradasid, kuhu minna saab. Boonuseks on see, et lapsed on uneajaks nii väsinud, et kustuvad paari minutiga. Victory! :D

Eks näis, kaua see olukord kestab. Hetkel veel lastel kodus tegevust jagub, avastavad enda jaoks vanu lauamänge ja täna näiteks meisterdasid meevahast voolimismassist tund aega puid ja sisalikke. Eks nad kraaklevad ka omavahel, kui igav hakkab või väsimus peale tuleb, aga vähemalt koroonahirmu oleme vist suutnud selgitamisega maandada ja nad võtavad olukorda suhteliselt rahulikult. Mina ise... mina võtan ka rahulikult. Toidukraami oleme varunud, võttis küll mitu poeskäiku, et kõik vajalikud asjad ostetud saaksid, aga nüüd on seis hea. (See on hämmastav, kuidas järjest avastas asju, mis olid otsa saanud ja mida nii-ehk-naa oleks ostma pidanud, näiteks shampoon ja ülla-ülla, makaronid!) 

Ainuke asi, millest tuliselt kahju on... Noorema lapse sünnipäevapidu lükkub nüüd teadmata kaugele edasi. Mul juba on paar ideed, kuidas pereringis see päev eriliseks teha, aga eks näis, kas ja kui palju sel ajal liikuda saab. Matk ja piknik oleks ideaalne, aga see eeldab head ilma ja liikumiskeelu puudumist. Loodame parimat, eks.