Seitsmes nädal

Oleme veel elus. (Kuid mis elu see on... eksole?) Koduõpe ja kodukontor ja koduköök ajavad hulluks. Täiesti siiralt, mul on niiiiiiiii kõrini. Vahepeal oli vaheaeg, lapsed ei pidanudki kooli minema, jei... Nüüd on jälle kool ja no ausalt, selline tunne nagu lapsed oleksid esimest korda koduõppel. Vaidlemine, kaklemine, anumine ja ähvardamine ja no ikka õpitud ei saa. Tänase päeva järel on vanemal piigal telefonikeeld nädalaks ajaks. Selliseks tüliks läks lõpuks, et mul tuli kõrvust ka suitsu. Tore on see, et kui telefon on käest võetud, siis saavad õega kahekesi tundide kaupa oma toas mängitud, aga kui telefonid on käepärast, siis käivad ja lunivad koguaeg limiiti juurde. 

See paganama koduõpe kestab kuni õppeaasta lõpuni! Saate aru, jah? Ma armastan oma lapsi, tõesti armastan, aga nendega kodus õppida kuni juunini... shoot me now, please! Ilmselgelt oleksin pidanud kohe alguses konkreetse ajagraafiku paika panema ja mitte laskma asjadel loomulikult areneda, sest praeguseks on õppimine ikka tõsine piin nendega. Ja mul on praeguseks nii totaalne kopp ees sellest, et ma pean korraga töötama ja kahte klassi õpetama. Viie koduõppe nädala jooksul (kuues oli vaheaeg) on kummalgi lapsel olnud ÜKS zoomi tund - ühel inglise keeles ja teisel muusikas. Oma klassijuhatajat pole nad poolteist kuud näinud! Õpetajad ainult tulistavad iga päev õppimist ekooli ja meilile ja asi vask. Ma saan ju aru jah, et õpetajale on ka see olukord uus ja tal on palju tööd, et kõikidele oma klassidele-ainetele kodus lahendatavad ülesanded välja nuputada, aga võiks ju ometi leida selle aja, et kord nädalas või kasvõi kahe jooksul saaksid lapsed oma peamist õpetajat ka näha. Aga noh, ju neil on omad põhjused, miks seda toimunud pole. Nooremal õnneks järgmine nädal peaks klassijuhatajaga zoomis grupivestlus tulema, asi seegi.

Laste plokkflööditunnid käivad ka praegu Zoomis. Lapsed on kohe palju rõõmsamad, kui vahepeal kedagi peale vanemate näevad. Kui isolatsiooni alguses plokkflööti kättegi ei võetud, siis nüüd harjutavad peaaegu vabatahtlikult üle päeva juba. Päris lahe, et selline võimalus olemas on :)

Zoomi (ja skype) kaudu saab muidugi ka vähem asjalikke asju teha... näiteks sõpradega juttu ajada ja kokteilitada :D Senine rekord on 6 tundi ja 15 minutit jutti jutustamist. No uskumatult tore oli jälle inimesi näha! Suhtlusvaegus annab täiega tunda. Osad töökaaslased ka satuvad jutujoonele, kui mingi probleemiga helistavad, pool tundi pole üldse probleem juttu ajada :D Kontoris käimine on ikka sotsiaalses mõttes vähemalt mulle väga vajalik asi. Aga noh, enne juunit pole sinna asja... Kuniks lastel koduõpe, seniks minul kodukontor, isegi kui tööandja poolt tagasi kontorisse lastakse. 

Kui vingumine lõpetada, siis raamatute rindel on natukene edasiminekut olnud. Hetkel on loetud 11 raamatut. Viimaseid pole enam siia postitanud, sest need on olnud ingliskeelsed armastusromaanikesed, mis kunagi ämmalt lugemiseks said. Ma õhtuks olen nii küpse tavaliselt, et mingeid sügavat mõtlemist nõudvaid asju lihtsalt ei jaksa lugeda. Tellisin Paavlikaltsuka e-poest veel seitse ingliskeelset raamatut lisaks, on jälle, mida lugeda. Nad võiksid seal suurema valiku raamatuid üles panna, poes kohapeal on ju riiulitekaupa ingliskeelseid raamatuid. Ma telliks hea meelega lisaks miskit :)

Aga jah... Omapärasel ajal elame... Eks ootame-vaatame, kuhu see edasi areneb ja kuidas laheneb. I will survive! Somehow...