Kodukontorist ja koduõppest on nii kopp ees, et arvestus on sassi läinud, mitmes nädal seda lõbu nautida saab. Üheksas... vist? Kalendrist loendada ka ei viitsi, las ta olla. Tööl lõpetati kodukontorist töötamine ära, aga koolilastega lapsevanematele tehti eraldi diilid, nii et istume aga edasi kodus oma kallite võsukestega. See nädal teen ühe kontoripäeva ja ei hakka üldse varjama, et ma täitsa ootan seda. Lapsed on kallid ja toredad ja ma ausalt ei kahetse, et nad mul olemas on, aga 24/7 on ükskõik keda liiga palju. Vahel panen õhtul lapsed magama ja siis istume ka kalli kaasaga eraldi tubades, sest lihtsalt liiga palju on saanud.
Aga tegelikult... tegelikult on kõik need laste väiksed draamad ja tülid nii ebaolulised, ausalt. Sest vaatamata kõigele oleme me üksteisel olemas, me hoiame ja armastame ja päeva lõpus oleme õnnelikud, et oleme üks pere. Alati ei ole meeles sellele positiivsele keskenduda ja emotsioonid saavad võitu, aga kokkuvõttes loeb ainult see, et me oleme üksteisel olemas. Alati. Ka vihasena ja tülitsedes. Tuleb seda endale lihtsalt tihedamini meelde tuletada.
Ja kui see isolatsioonivärgi leevenemine edukalt ilma tagasilöökideta kulgeb, siis saab ka kallite lähedastega jälle kokku saada. Isegi kui mõnel juhul see kohtumine saab olema mõõtmatult kurvem kui veel nädal tagasi süda oleks osanud arvata. Seni tuleb tugev olla ja hakkama saada. Ka see on osake elust. Ootamatu, valus ja südantlõhestav osake. Aga osake sellegipoolest.
Olge terved ja tehke oma lähedastele üks tugev kallistus. Hinnake seda, et nad teie elus olemas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar